6. Päev (05.02) - Kaks olulist märksõna: Suusatamine ja internett

Etteruttavalt päeva kohta nii palju, et üks unistustest on täitunud. Käisin olümpiaradadel suusatamas ja seda ühel ajal ja samal rajal maailma absoluutse tipuga. Kuidas selline naljakas asi välja nägi, sellest natuke hiljem.
Kui hommikust alustada, siis äratus oli töna kell 7:00. Et esimest korda nii vara tõusta ja väike närv sees sisse magamise pärast, oli uni veidi närviline ja öö jooksul ärkasin korduvalt, et kella vaadata. Kui lõpuks kell helises ja kiirkorras püsti-, pessu- ja riidesse sain, oli veel mitukümmend minutit sööma minekuni aega. Istusin siis lihtsalt voodi serval ja mõtlesin suuri mõtteid ja kahetsesin, et kella hilisemaks helisema ei pannud.
Et eile hakati akrediteeringule mingeid lisakleepse panema, aga et eile ei suutnud ma kleepsu saamise järjekorras üle 15 min seista, läksin 5 minutit varem sööklasse, et ehk saab ka kleepsu  peale. Lootusetu lootus – järjekord ikka mingi poole tunni pikkune. Loobusin ja lükkasin selle õhtule, et siis rohkem aega ja ehk on enamik nõrganärvilisi selle aja peale oma järjekorra ära seisnud. Ja õieti tegin. Kui õhtul tagasi jõudsin, oli järjekorras 1 inimene ja seegi just lahkumas. Nii et läks hästi.
Natuke peale üheksat olime suusakeskuses ja et info järgi pidi 9:30 olema koosolek, kus siis päevatöö selgeks tehakse. Jäime ilusasti seda koosolekut ootama. Aga ega 9:30 siis midagi ei alanud. Ka kell 10 polnud veel mingit infot, et mis ja millal. Möödus veel 15 minutit ja siis arvati, et ennelõunal ei ole meil midagi muud targemat teha, kui et võistluskeskuse ette mingi estakaad paigaldada, et inimesed ilma kukkumatta võistluskeskusesse sisse saaks. Kuidas see protseduur täpselt käis, see vääriks täiesti omaette peatükki, aga ei hakka seda pikemalt kirjeldama. Et lõuna oli kätte jõudnud, siis sööma. Söömise ajal sai teamleader teate, et peale sööki peab Marko ja üks vene(tegelikult küll tatarlane vist) tüdruk võistluskeskusesse, meie koordinaatori juurde minema. Sai veel ennustatud, et ju vist esimese hoiatuse nad kätte saavad, aga põhjus oli palju ilusam. Nimelt olid nad juhusliku valiku alusel saanud vabad pääsmed olümpiapargis asuvasse lõbustusparki. Eile sai keegi mingile Coca Cola üritusele, nii et tundub, et iga päev saab keegi mingi preemie.
Marko oli hetkega kadunud ja meie jäime ootama suusavahetusega sõidu proovi. Täna oli täielik test, kus ka ajavõtjad olid kaasatud. Paigutati meid jälle samadele kohtadele, kus eilegi asusime ja nagu eilegi, oli minu ülesandeks ajakirjenike ja muu personali eemalhoidmine võistlejate teelt mix tsoonis. Kuna telemehed ja fotograafid on harjunud praegust läbi mix tsooni käima, siis oli natuke ikka tegemist, et kõik aru saaksid, miks nad ei saa otse minna, vaid peavad tiiruga umber riietumistelgi minema. Aga õnneks on kõik mõistlikud ja saavad asjast aru. Vahemärkusena nii palju, et rahvusvahelise telepildi teevad suusakeskuses soomlased. Laskesuusakeskuses on kogu pildi toomine norrakate käes.
Kui võistlus läbi sai, pidi veel mingi koosolek olema, aga et ka see jäi venima, läksin laskesuusatajate juurde. Sain Marekilt suusad ja kepid ning rajale ma tuiskasin.  See, mis edasi juhtus, oli koomiline. Esiteks on laskesuusatajate rajad raskemad ja tehnilisemad, kui murdmaa rajad, teiseks ei ole 2 nädalat mitte midagi teinud, kolmandaks olen sel aastal ainult ühe korra suusad alla saanud ja neljandaks, olime ligi 1500 m kõrgusel. Et sõidad rajal koos võistlejatega, siis väga aeglaselt sõita ei tahtnud(kuigi tundus, et minusuguseid oli mõned veel), ehk et minu sõitmine nägi välja nii: Laskumisel sõitsin peaaegu , et püsti, et tagantulijad mööda libiseksid, reeglina iga laskumise järel järsk kurv ja kohe korralik tõus. Et tõusul väga saamatu ei paistaks, siis esimesel ringil võtsin kõik tõusud max pulsiga, nii et kuskil kolmveerand tõusu peal olin täiesti punases. Et ikkagi suht kõrgel, siis ka hapnikuvõlas ja suu ammuli nagu kalal kuival. Viimase jõuvaruga tippu välja ja siis kohe seisma. Et mitte täielikku kurnatust välja näidata, siis tegin näo, nagu uuriks radasid ja vaataks maalilist ümbrust. Nii vähemalt minuti, kuni pulss veidigi normaalsema rütmini kukkus ja siis täpselt sama protseduur uuesti,  alates laskumisest kuni tipu vallutamiseni.
Päris nii hull see asi küll ei olnud, aga põhimõtteliselt nii ma täna suusatasin. Tegin 2 nelja kilomeetrist ringi ja sellest esimesks korraks piisas. Kui töögraafik homme vähegi võimaldab, siis homme ka suusatama, aga tahaks murdmaa radadele minna. Seal küll kõrguste vahe suurem, aga tõusud laugemad ja ka laskumised pika väljalibisemisega. Ehk et minusugusele kergemini sõidetavad.
Marek, Jaan ja Juha jäid veel suuski testima, mina suundusin kodu poole. Pidime täna küll Markoga veel linna laiama minema, aga et Marko sõidab karuselliga, siis jääb ka see homset õhtut ootama.
Eile õhtul koju tulles rääkisin Markole, et tahaks Tammsaare muuseumis ära käia, aga ei oska kuskilt seda otsima hakata. “Kohalikud” inimesed ei tea sedagi, mis nende asukohast 100 meetri kaugusel on, mingist vanast muuseumist ei tea nad kindlasti midagi. Ise mõtlesin, et vaadata kuskil vanade majade rajoonis ringi, et äkki on mõni memm või taat hoovis, kellelt võiks küsida. Rääkisin seda Markole, kes selle peale naerma hakkas. Tema teab, kus Tammsaare majamuuseum asub. Ja asub see täpselt meie aia taga. Ehk et kui värava kaudu välja minna, on sinna umbes 200 meetrit. Kui otse saaks minna, siis mitte üle 50 meetri. Täna astusin sealt läbi, aga uksed olid lukus ja sisse ei saanud. Eks peab järgnevatel päevadel uuesti proovima.
Ja nüüd päeva kõige suurem uudis. Mul on internett. Tundub, et kohalikku wifit siia ei teki ja nii läksin kõrvalolevasse mobiilioperaatori poodi uurima, et millised oleksid võimalused. Ja ei olnudki midagi väga keerulist. Umbes 20 euro ja passi näitamise eest sain netipulga ja kuu aega interneti kasutamist. Maht on küll piiratud 30 gigaga, aga kui filme alla laadima ei hakka, peaks sellest piisama täielikult. Nii et nüüd saan blogi koos piltidega üles laadida, e mailid läbi lugeda ja ka koduste uudistega kursis olla.
Nii et kokkuvõtvalt võib tänase päeva lugeda vägagi kordaläinuks.

Pildid:

11.   ½ vabatahtlike sööklast

22.   Suusatama minemas

33.  Tammsaare majamuuseum