20. Päev (19.02) – Pikk sprintide päev.

Täna meie alaks määrdekabiinid ning pääs suusastaadionile ja et rahvas hakkab varakult liikuma, siis tööl pidime olema hommikul kaheksast.

Et täna ka sprintide päev ja et õhtul ka laskesuusatamises sega paaristeade, siis suure tõenäosusega enne kella üheksat-kümmet koju ei jõua. Nii et tulemas pikk päev.
Erinevalt eilsest oli ilm selgelt parem. Vihma oodata ei olnud ja päeva peale tuli isegi päike välja. Õhk hommikul miinus kaks ja päeval nulli ümber, nii et rajad kõik korralikud ja suusatajatel tingimused head.
Et eile oli ka õhtupoolikul lund juurde tulnud(meie lahkuaime pealelõunal, siis sadas päris tihedlt) , siis paras lumeuputus kõikjal ja et tublid nagu me oleme, sai ennelõunal päris mitu korda lumelabidas haaratud, et sooja sooja saada ja ka ümbrust natuke puhtamaks teha. Need, kelle töö lume koristamine on, on just sel hetkel, kui vaja tööd teha, kuskile kadunud. Muidu on nad kogu aeg „ootevalmis“
Määrdekabiinide juures olime lõunani, kui tuli üks suurtest ülemustest ja andis teada, et eestlased lähevad raja kõige keerulisemasse kohta ja et me kohe kaheteistkümnest lõuna ära sööksime ning nii kiiresti kui võimalik, oma positsioonidel oleksime.
Korra eelnevalt olen juba kirjeldanud, et tegu väikese alaga staadioni vastas olevate olümpiarõngaste juures, kus üksteise lähedusest mööduvad 3 rajalõiku ja kus enamus treenereid ja hulga fotograafe tahavad olla. Aga et telepilt peab puhas olema, siis kehtivad liikumisele omad reeglid ja meie peame kindlustama, et nad liiguksid sinn, kuhu tohib ja siis, kui tohib. Treeneritest/hooldemeestest/fotograafidest tead juba näo järgi, kes on püsivad rikkujad ja kellega iga kord mingi väike vaidlus tekib. Alati on mingi jama poolakatega, natuke vähem tshehhide ja rootslastega ning üheks selliseks ka meie Alaver. Küll selle vahega, et Alaver ei hkka õiendama. Nii et tegemist piisavalt, et kogu seda massi ohjes hoida. Tasuks selle eest aga raja parim koht võistluste jälgimiseks. Nii et sprindivõistlused nagu peo peal.
Võistluste tulemused on kõigile teada, nii et sellest pole vaja kirjutada, aga aru ei saa, mis norrakatel viga on. No ei saa nad mitte millegiga siin hakkama. Northug korra näitas võimu, aga hetkeks see jäigi ja nagu juba tavaks saanud, lõpetasid esikolmikust piisavalt kaugel, et kedagi reaalselt ohustada. Mis telepilti aga ei jõudnud, oli see, kuidas tagumise otsa mehed kannatasid. Meie mees seal hulgas. Kui Raido sõit tundus korralik kuni lõpuni välja, siis Peeter kustus viimasel ringil täiega ja pikal finishieelsel laskumisel kartsin juba, et kukub külili. Niivõrd oli väsimusest tasakaal kadunud, et hakkas juba väljapoole ära vajuma. Tegelikult oli eestlaste sõit juba hetk varem otsustatud, kui Kümmel eelviimaselt ringilt teatevahetusse jõudis ja jala pealt maha niidetult hetkeks lamama jäi. Sii oli pilt selge, et kolmandat ringi ta ei kesta ja täpselt nii ka läks.
Aga au soomlastele ja homme on meil võimalus minna olümpiaparki Eesti hümni kuulama. Igatahes olid soomlased õnnest hullumas ja ka meie saime sellest oma osa. Nii mina kui ka Marko saime Niskaneni ja Jauhojärviga koos pildi peale.
Loodetavasti sakslased ei lähe oma protestidega kaugemale ja soomlased ikka jäävad olümpiavõitjateks. Vahemärkusena siia nii palju, et nagu hiljem selgus, sakslased väga ei protsessinudki. Venelased olid need, kes käisid kohtunike juures karjumas.
Oma staadionil võistlus läbi ja edasi kiiresti laskesuusa staadionile. Et sprindivõistlused kestavad kaua ja tänased lõppesid alles peale viit ja kohe ei saanud ka minema, siis laskesuusa võistluste alguseni oli jäänud vaid mingid 40 minutit. Kiiresti hooldemeeste juurde lippude järgi ja kohe rajale, et ei korduks eelmiste võistluste stsenaarium, kus meie lemmikkohad olid mitmed reas hõivatud ja pidime uued ja mitte nii head kohad leidma. Et täna sega paaristeade, mis olümpiakavas esimest korda, tõotas huvitav võistlus tulla ja lootsime täiega, et ka meie Kadri, Darja, Kauri ja Daniil midagi tõestada suudavad. Aga kahjuks läks nii, et Daniilile väga karjuda ei saanudki, kolmandale ringile ta ei saabunudki. Aga võistlus ise oli põnev ja suurim imetlus Björndaleni suunas, kes nüüdsest edukaim taliolümpialane läbi aegade.
Ilm oli õhtuks taas külmemaks läinud ja et päev läbi jalgadel olnud, siis jalad niisked ja et eilsest ka jope natuke niiske, siis hakkas õhtul kergelt külm, nii et võistlustelt kohe kiiresti meie staadioni sooja sööklasse, kus lisaks söömisele veel pool tundi soojendasime. Ja koju tagasi alles  kümneks.
Õhtul anti ka teada, et kuna homme võistlusi ei ole, siis vaba päev. Nii et taas küsimus, mida vaba päevaga peale hakata. Sotshi enam pole mõtet minna, nii et võimalik, et läheme lõunaks Adlerisse, kolame seal natuke ringi ja õhtuks olümpiaparki. Aga eks see homme selgub täpsemalt.
Kokkuvõtvalt oli kiire ja pingeline, aga huvitav päev.

Pildid:

1. Hommikune lumekoristus

2. Oma töökohas

3. Koos olümpiavõitajaga (Sami Jauhojärvi)

4. Marko koos teise olümpiavõitjaga (Ivo Niskanen)

5. Biathloni rajal omadele kaasa elamas