26. Päev (25.02) – Kojusõit

 Lõpuks on see päev käes, kui saab siiajääjatele lehvitada, kotid käe otsa ja Esto Sadoki vabatahtlike küla väravas turvamehele lehvitada ning, head aega soovides, värav enda järel lõplikult kinni tõmmata ja rõõmu tunda, et õhtuks koju. Lennuk peaks plaani järgi rattad maast lahti saama 15:20, natuke alla 3 tunni Peterburgi, seal 3 tundi ootamist ja edasi Riiga, kus peaksime manduma 21:45. Et Marek tuleb Tartusse viia, siis päris otse koju ei saa, aga kuskil 4 paiku öösel olen arvatavasti juba oma voodis.
Eile õhtul lootsin, et saan check-in’i netis ära teha, aga mingil põhjusel Sotshist väljuvale lennule seda teha ei saanud. Nii et tuleb lennujaamas pikalt passida.
Arvata võis, et tänasel päeval lennujaamas kohutav rahvamass ja kiirelt ei toimu midagi. Üleeile oli teadete tahvlile ilmunud soovitus, et kõik, kes lähipäevil lendavad, peaksid lennujaamas olemas 3 tundi enne lennuki väljumist. Nii et kui tahtsin seda soovitust järgida, siis hiljemalt 11 pidin toast välja astuma. Hommikul varakult läks Dirk mingile ekskursioonile Staliniga seotud kohtadesse ja Woody kolistas ka juba suht varakult, nii et enne kaheksat olin ka mina jalul. Tunni ajaga pakkisin viimased asjad kohvrisse ja avastasin, et käe otsa tuleb võtta 2 kotti (suur ja väike seljakott), kõige paksem jope- ja kõige raskem dressikas selga. Eesmärk veidigi kohvri kaalu normi piiresse saada(isegi dushigeeli- ja shampooni pudelid kallasin pooltühjaks). Siis veel pesu ära anda, külast välja registreerida ja oligi kõik, mis teha vaja. Et natuke aega veel üle ja lihtsalt niisama lennujaamas pole ka mõtet passida, siis veel netis kiiresti Eesti uudised lahti ning põgus tutvumine oludega, kuhu varsti saabuma peab. Kell 11 bussipeatusesse ja lennujaamas olin täpselt 3 tundi enne lennu väljumist.
Väikesed segadused veel lennujaamas, kuna kohvri kaal oli 7 kg üle normi ja mille eest tuli eraldi tasuda 1600 rubla. Teine ja suurem jama sellega, et kohvrit ei saanud otse Riiani saata, vaid tuleb Peterburis pagasist välja võtta ja uuesti check-in läbida. Aru ma ei saanud, milleks selline jama ja ka klienditeenindaja laiuatas käsi, et tema ei tea, miks ja ta ei tea ka seda, kes võiks teada. Hiljem Enn Hallik, keda lennujaamas kohtasin ja kellega sama lennu peal olen, oskas öelda, et Peterburis läheme ühest terminalist teise ja selle pärast ka uuesti check-in vaja läbida. Kohutavalt nõme, sest lootsin, et ei pea rasket kohvrit tassima enne, kui Riias maandume. Aga ei saa nii lihtne see olema.
Lennuk startis plaanist pool tundi hiljem, aga et tuul tagant, siis Peterburis maandusime peaaegu et õigel ajal.
Siselennud maanduvad Peterburis uude terminali ja et välislennud väljuvad vanast, siis tuli oma kodinad pagasist välja võtta ja teise terminali sõita. Õnneks see oli transiitreisijatele päris lihtsaks tehtud ning kohalik shuttle buss korjas kõik transiitreisijad peale ja sõidutas kiiresti vanasse terminali.
Et Sotshis oli meil kõigil pagasi kaaluga probleeme, siis esimese asjana läks kohe pagasi ümberpakkimiseks. Et mul kohvris suur vabatahtliku spordikott, siis seljakotist kola kõik spordikotti, lisaks kohvrist veel mõned raskemad riideesemed ja et tunde järgi oli kohver 20 kilo ümbruses, siis edasi check.in´i. Kotti kaalule pannes näitas kaal 22,8 kg, aga et ülekaal normi piires, siis esimese hooga kõik korras. Siis aga paluti ka käsipagas kaalule panna ja näit tõusis hoobilt 34 kiloni. Leti taga olev tüdruk natuke pööritas selle peale silmi (kokku ikkagi 6 kg üle), aga ju ta ei viitsinud sehkendama hakata ja lasi mul minna. Enn Hallik ja Tiit Lääne olid oma ülekilod jaotanud kahte seljakotti, nendel tekkis probleem, et käsipagasina on lubatud ainult üks kott ja kahte kohe kindlasti ei lubata lennukisse. Tuli neil siis kahest uuesti üks tekitada või ka teine käsipagasi kott pagasisse anda.
Lõpuks kottidega ühele poole saadud, tuli ka passikontrollist läbi minna. Mina oma humanitaarviisaga sain kiiresti läbi, Enn ja Tiit veetsid seal oma ajakirjanike akrediteeringutega märksa rohkem aega. Peterburi lennujaama tollitüdrukud lihtsalt ei teadnud, mida tähendab ajakirjanike olümpiaakrediteering ning võttis enne jupp aega, kuni kõrvaltoast nõu käidi küsimas. Ajakirjanikel, sportlastel, hooldemeestel ja muudel EOK egiidi all olümpial käinutel ei ole tavapärast viisat passis, vaid akrediteering ongi viisaks, erinevalt vabatahtlikest, kes vajasid eraldi ühekordset humanitaarviisat. Ja eks kõik tollitööttajad seda ei teadnud. Sellest ka väikesed segadused passikontrollis
Passikontrollist ka läbi, jäi tunnike lennuki väljumiseni. Kiire tiir lennujaama poes, kust mõned kommipakid veel kotti (oluliselt kallimalt küll, kui poest oleks saanud, aga ülekilode eest makstav hind oleks ületanud kommide maksumuse vahe kordades) ja oma värava juurde lennukisse pääsemist ootama.
Kohe meie juures istusid vabatahtlike riietes inimesed ning rääkisid eesti keeles, ja et ma siiani ei tea, kes on see üks mulle tundmatu vabatahtlik (nagu ühes eelnevas tükis kirjutasin, peaks Sotshis olema 9 eestlasest vabatahtlikku. Kaheksat ma tean), siis sai kohe juttu tehtud ja uuritud, et kellega tegu. Enne küll juba vaatasin, et vabatahtliku jaoks liiga „kõvad“ akrediteeringud, aga eks oli ka selliste lubadega vabatahtlikke ja arvasin, et ju mõned ametlike delegatsioonide saatjad või midagi ligilähedast. Tuli aga välja, et ei olnudki vabatahtlikud. Olid hoopis dopingukütid ja loomulikult on dopinguküttidel ligipääs igale poole. Nii et eestlaste seltskond erinevatel positsioonidel aina laieneb.
Lennujaamas ajasin juttu ka läti tüdrukutega (kes samuti vabatahtlike riietes). Tuli välja, et üks neist oli minuga koos töötanud. Mitte küll võistluste kontrolli meeskonnas, vaid, kui õieti aru sain, siis staadioni ettevalmistuse meeskonnas, aga et korraga nii palju vabatahtlikke koos, siis võõra meeskonna inimesi suht raske meeles pidada. Seda enam, et tööl kõik ühte moodi riides.
Aga mis mind üllatas, oli see, et tüdrukute väitel oli Sotshis üle 40 Läti vabatahtliku. Nii et tõsiselt suur number, võrreldes Eesti üheksaga.
Lennuk Riiga startis õigel ajal ja ka maandus päris täpselt. Marek oli vastas ja et lapseke oli vaja Tartusse viia, siis tuli ette võtta reis Pärnusse läbi Tartu.
See aga tähendab, et minu olümpiateekond sai lõpu 26. Veebruaril ja seega kestis minu Sotshi 2014 olümpiamängud kokku kokku 27 päeva.
Siin ka lõpetaks oma igapäevase, aruande vormis oleva blogi ja tõmbaks sellele olümpiakuule joone alla.
Paar päeva seedin läbielatut ja usun, et ühe postituse panen veel siia. Mõtlen viimasele kuule tagasi ja kirjutan ühe üldisema peatüki oma emotsioonidest olümpiamängude- ja selle fassaadi taguse elu kohta, lisaks mõned kõlakad ja subjektiivsed hinnangud. Ehk et kokkuvõtlikult olümpiamängudest subjektiivse pilgu läbi, ent siiski nii objektiivselt, kui võimalik.    

Pildid:

1. Viimane autasustamine

2. Olümpiatule kustumine

3. Olümpia on selleks korraks läbi

Pildid Sochi 2014 Facebooki lehelt