Tänane päev jääb
meelde, kui esimene vihmane päev.
Päev oli küll võistlusvaba, aga eile õhtul helistati ja kästi kümnest suusakeskuses olla. Väidetavalt pidi rajal midagi teha olema. Et eile oli vaba päev ja sai korralikult välja puhata, siis midagi selle vastu ei olnud ja läksime hea meelega tööle.
Hommikul kodust välja minnes oliüllatus suur, ilm oli pilves ja asfalt märg. Nii et tõotas tulla suhteliselt niiske päev. 20 min hiljem, sööklast välja tulles, juba sadas ja sadas päris tihedat vihma. Enesetundele see muidugi hästi ei mõjunud, liialt olime juba harjunud ilusate päikeseliste ilmadega ning nüüd pead väljas olema vihma käes. Õnneks riided väga vett imavad ei ole, ning hoolimata sellest, et jope pealmine, veekindel kiht oli ära võetud, esimese poole tunni jooksul, mis kulub kodust köisraudteeni jõudmiseks, väga hulluks asi ei muutunud ning tunne tundus päris kuiv olevat. Köisraudteega üles sõites krõbises vihm vahepeal päris kõvasti vastu katust ja andis märku, et täna meil mõnus olema ei saa. Marko oli ettenägelikult just jope pealmise, vihmakindla kihi selga
tõmmanud, nii et kodust ära minnes oli ta nägu päris kahjurõõmsalt
muigel, et vettige teie, mina olen kuiv. Kuid kes viimasena naerab, naerab
paremini ja et ilm soe ei olnud ja see vihmakindel kiht ka erilist sooja ei
anna, siis tundus, et labidas oli täna ta parim sõber ja lumeloopimine lemmiktegevus.
Aga järjekorras edasi. Varsti olime üleval ja kui uduste akendega köisraudtee vagunist välja astusime, oli pilt juba selline, et taevast langes laia lund. Ja etteruttavalt nii palju, et nii kaua, kui meie üleval olime, lumesadu ei katkenud hetkekski. Öö jooksul oli värsket lund juurde tulnud 5-6 cm ja meis tekkis põhjendatud arvamus, et täna lumelabidatest ei pääse. Ja ega ei pääsenudki.
Et ka Ergo on nüüd meiega, siis alguses me kolmekesi meie brigaadist seal olimegi ja nagu tavaliselt, õigel ajal ei juhtunud midagi. Poole tunni möödudes ilmus välja raja korrashoidjate väike ülemus ja viis oma grupi koos lumelabidatega tööle. Selle aja peale oli ka meie brigaadi pooled inimesed kohale jõudnud ja nii me siis ootasime edasi. Aga meie väikest ülemust ei ilmunud kuskilt. Teamleader oli ka välja ilmunud ja et ta oli õhukestes dressides ja jooksutossudes, siis tema kadus õige kiiresti ära. Endalgi hakkas juba imelikult nõme tunne niimoodi seistes tekkima ja hakkasid juba mõtted tulema, et kas lasta jalga või hakata tööd otsima. Õnneks lahenes see küsimus kiiresti. Suusakeskuse üks suurtest pealikest tuli ja uuris, et kas keegi tahaks natuke tööd teha. Olime kohe nõus ja labidad õlale ning määrdekabiinide juurde. Soojade ilmadega oli käigurada kokku sulanud ja vähe sellest, et lume alt hakkasid mingid puitdetailid välja ilmuma, oli oht, et ka side- ja voolukaablid, mis lume all on, võivad kannatada saada. Nii oligi vaja teerada paarkümmend sentimeetrit tõsta. Umbes tunniks oli töö olemas.
Teerada tõstetud, käisime lõunal ära ja et laskesuusatamise võistluste alguseni oli üle kahe tunni, siis läksime määrdekabiinide juurde tagasi, et ehk saab kedagi aidata. Pool tundi saime kulutada selleks, et aidata ühte teerada tasandada ja Marko raius ühe kitsa raja poole laiemaks ning sellega ka meie abivalmidus lõppes.
Edasi laskesuusastaadionile ja et üle tunni veel oodata, siis läksime staadionihoonesse sisse, kohta, kus normaalne wifi, et natuke koduseid uudiseid lugeda ja enda omasid kirjutada.
20 minutit enne stardi algust läksime uuesti välja ja taas üllatus - ilm sama
udune, nagu üleeile. Veidikene oli küll nähtavus parem, aga kahtlus ikka jäi,
et kas sellise ilmaga ikka lasta saab. Et mingit infot polnud, läksime rajale
ning otsisime koha, kus lippudega kaamera ees saaks lehvitada. Etteruttavalt
nii palju, et hea koht oli see täpselt nii kaua, kui starti polnud veel antud.
Peale starti ilmus meie ja kaamera vahele paarkümmend hooldemeest ja mõned fotograafid
ning sai selgeks, et kaamerasse me täna oma lippudega ei pääse.
Vahepeal jalutas Kristjan Oja meie eest mööda ja andis teada, et esialgu on start 15 min edasi lükatud ja et kui udu ei haju, siis lüktakse veel. Õnneks rohkem edasi ei lükatud ja 14:45 anti start.
Hooldemeeste juures olin oma jope selge pannud, aga et lumesadu oli muutunud pigem lörtsiks ja see jope on kõike muud, kui vihmakindel, siis juba paarikümne minutlise seismise järel olin meeldivalt läbi ligunenud ning ainukeseks mõtteks, et kaua see võistlus veel kestab.
Õnneks ühistart läheb kiiresti ja enne, kui asi päris väljakannatamatuks hakkas muutuma, sain määrdemeeste juurde tagasi ja oma tööjope selge. Täielik pääsemine.
Peale võistlust ei tekkinud enam tahtmistki kuskile minna ja otse koju. Nii et üle pika aja üks vaba õhtupoolik.
Päev oli küll võistlusvaba, aga eile õhtul helistati ja kästi kümnest suusakeskuses olla. Väidetavalt pidi rajal midagi teha olema. Et eile oli vaba päev ja sai korralikult välja puhata, siis midagi selle vastu ei olnud ja läksime hea meelega tööle.
Hommikul kodust välja minnes oliüllatus suur, ilm oli pilves ja asfalt märg. Nii et tõotas tulla suhteliselt niiske päev. 20 min hiljem, sööklast välja tulles, juba sadas ja sadas päris tihedat vihma. Enesetundele see muidugi hästi ei mõjunud, liialt olime juba harjunud ilusate päikeseliste ilmadega ning nüüd pead väljas olema vihma käes. Õnneks riided väga vett imavad ei ole, ning hoolimata sellest, et jope pealmine, veekindel kiht oli ära võetud, esimese poole tunni jooksul, mis kulub kodust köisraudteeni jõudmiseks, väga hulluks asi ei muutunud ning tunne tundus päris kuiv olevat. Köisraudteega üles sõites krõbises vihm vahepeal päris kõvasti vastu katust ja andis märku, et täna meil mõnus olema ei saa. Marko oli ettenägelikult just jope pealmise, vihmakindla kihi selga
tõmmanud, nii et kodust ära minnes oli ta nägu päris kahjurõõmsalt
muigel, et vettige teie, mina olen kuiv. Kuid kes viimasena naerab, naerab
paremini ja et ilm soe ei olnud ja see vihmakindel kiht ka erilist sooja ei
anna, siis tundus, et labidas oli täna ta parim sõber ja lumeloopimine lemmiktegevus.Aga järjekorras edasi. Varsti olime üleval ja kui uduste akendega köisraudtee vagunist välja astusime, oli pilt juba selline, et taevast langes laia lund. Ja etteruttavalt nii palju, et nii kaua, kui meie üleval olime, lumesadu ei katkenud hetkekski. Öö jooksul oli värsket lund juurde tulnud 5-6 cm ja meis tekkis põhjendatud arvamus, et täna lumelabidatest ei pääse. Ja ega ei pääsenudki.
Et ka Ergo on nüüd meiega, siis alguses me kolmekesi meie brigaadist seal olimegi ja nagu tavaliselt, õigel ajal ei juhtunud midagi. Poole tunni möödudes ilmus välja raja korrashoidjate väike ülemus ja viis oma grupi koos lumelabidatega tööle. Selle aja peale oli ka meie brigaadi pooled inimesed kohale jõudnud ja nii me siis ootasime edasi. Aga meie väikest ülemust ei ilmunud kuskilt. Teamleader oli ka välja ilmunud ja et ta oli õhukestes dressides ja jooksutossudes, siis tema kadus õige kiiresti ära. Endalgi hakkas juba imelikult nõme tunne niimoodi seistes tekkima ja hakkasid juba mõtted tulema, et kas lasta jalga või hakata tööd otsima. Õnneks lahenes see küsimus kiiresti. Suusakeskuse üks suurtest pealikest tuli ja uuris, et kas keegi tahaks natuke tööd teha. Olime kohe nõus ja labidad õlale ning määrdekabiinide juurde. Soojade ilmadega oli käigurada kokku sulanud ja vähe sellest, et lume alt hakkasid mingid puitdetailid välja ilmuma, oli oht, et ka side- ja voolukaablid, mis lume all on, võivad kannatada saada. Nii oligi vaja teerada paarkümmend sentimeetrit tõsta. Umbes tunniks oli töö olemas.
Teerada tõstetud, käisime lõunal ära ja et laskesuusatamise võistluste alguseni oli üle kahe tunni, siis läksime määrdekabiinide juurde tagasi, et ehk saab kedagi aidata. Pool tundi saime kulutada selleks, et aidata ühte teerada tasandada ja Marko raius ühe kitsa raja poole laiemaks ning sellega ka meie abivalmidus lõppes.
Edasi laskesuusastaadionile ja et üle tunni veel oodata, siis läksime staadionihoonesse sisse, kohta, kus normaalne wifi, et natuke koduseid uudiseid lugeda ja enda omasid kirjutada.
20 minutit enne stardi algust läksime uuesti välja ja taas üllatus - ilm sama
udune, nagu üleeile. Veidikene oli küll nähtavus parem, aga kahtlus ikka jäi,
et kas sellise ilmaga ikka lasta saab. Et mingit infot polnud, läksime rajale
ning otsisime koha, kus lippudega kaamera ees saaks lehvitada. Etteruttavalt
nii palju, et hea koht oli see täpselt nii kaua, kui starti polnud veel antud.
Peale starti ilmus meie ja kaamera vahele paarkümmend hooldemeest ja mõned fotograafid
ning sai selgeks, et kaamerasse me täna oma lippudega ei pääse. Vahepeal jalutas Kristjan Oja meie eest mööda ja andis teada, et esialgu on start 15 min edasi lükatud ja et kui udu ei haju, siis lüktakse veel. Õnneks rohkem edasi ei lükatud ja 14:45 anti start.
Hooldemeeste juures olin oma jope selge pannud, aga et lumesadu oli muutunud pigem lörtsiks ja see jope on kõike muud, kui vihmakindel, siis juba paarikümne minutlise seismise järel olin meeldivalt läbi ligunenud ning ainukeseks mõtteks, et kaua see võistlus veel kestab.
Õnneks ühistart läheb kiiresti ja enne, kui asi päris väljakannatamatuks hakkas muutuma, sain määrdemeeste juurde tagasi ja oma tööjope selge. Täielik pääsemine.
Peale võistlust ei tekkinud enam tahtmistki kuskile minna ja otse koju. Nii et üle pika aja üks vaba õhtupoolik.
Pildid:
1. Ergo ERR-i boksi ees mix tsoonis
2. Meeste ühisstart udus ja lumesajus
No comments:
Post a Comment