13. Päev (12.02) – Suusatamise- ja muuseumipäev

Et täna võistlusi ei olnud, siis suusastaadionile läksime alles kümneks. Osadel meie brigaadist oli vaba päev, osadel, kes üleeile puhkasid, tööpäev ja graafiku järgi meie tööalaks punane rada. Kümnest olime siis staadionil ja peaaegu, et ainukesed. Mingi aja pärast paar inimest veel tulid, aga väheks meid jäigi. Ootasime pool tundi ja siis veel pool tundi, siis laekusid ka meie väikesed ülemused, kes ise ka parajad lohed ja otsivad iga võimalust viilimiseks, ajasid meiega natuke juttu ja eemale jälle lonkisid. Meie teamleader ka väga ei pingutanud töö otsimisega ja nii me istusimegi rahulikult puhvetis ja ootasime lõunat. Kahetsesin täiega, et arvutit kaasa ei võtnud, oleks vähemalt millegi targemaga aega sisustada sanud, kui et lihtsalt lakke vahtida.

Kaheteistkümnest olime sööklas ning rahuliku söömisega möödus veel üks tund. Üheks läksime tagasi staadionile, aga et keegi meie vastu huvi ei tundnud, vaatasime natuke hooldemeeste tööd ja sportlaste treeninguid ning needgi vähesed, kes tool olid, hakkasid koju sättima.
Tundub, et suvi hakkab kätte jõudma. Täna oli selline ilm, mis pigem sobiks meie mõistes mai lõppu. Õhk ei olnud küll väga soe, 6-7 kraadi, aga päike küttis täiega ja tunne oli, et väljas vähemalt 20 kraadi, ehk et  hiliskevadine ilm. Praeguse info järgi lubatakse homseks kuni 10 kraadi ja terve päeva päikest, nii et home peab päris mõtlema, mida selga panna.

Kella kaheks pidid laskesuusatajate hooldemehed tööle tulema ja et tänaseks oli suusatamine plaanidesse võetud, siis kaheks laskesuusatajate juurde ka läksime.
Kui eelmise suusasõidu kirjeldus oli stiilis, et mäest üles, siis puhkus, mäest alla, uuesti üles ja uuesti puhkus, siis suht sarnane nägi välja ka tänane esimene 4 km ring. Rada oli täna kohutavalt pehme, nii et mäest üles lihtsalt astusime. Suusk vajus nii sügavale lumme, et mingist libisemisest küll unistada ei saanud. Ning see hapnikupuudus, see ajab täiega vihale. Kolmveerandi tõusu peal hakkad juba tundma, et õhku hingamiseks lihtsalt ei ole. Ahmid lahtise suuga, nagu kala kuival ja üritad viimase õhuvaruga tippu jõuda. Ja ega mäest allagi lihtsalt  saanud. Esiteks pritsis Ficsheri ninaaugust jäist lund vastu jalgu ja teiseks, mäest täie hooga pehmesse lumme sisse sõites oli ikka päris raske tasakaalu hoida ja eriti veel, kui pehme lumega kaasnes 180 kraadine tagasipööre. Nii et ei olnud see sõit väga meeldiv.
Küll on lihtne sportlastele röökida, et jõuad jõuad, aga kui ise pead samast mäest üles ronima, siis alles saad aru, mida nad taluma peavad.
Kaks ringi sõitsime, siis oli võhm väljas ja otsustasime selleks korraks lõpetada ja koju sõita. Markol õnnestus pehmes lumes ka suusakepp natuke lühemaks teha, nii et isegi kui oleks tahtnud, poleks pikemalt saanud. Tagasiteel koju märkasin, et Tammsaare muuseumi värav on lahti ja et lisaks soovile muuseumit külastada, oli mul ka kohustus tervitused muuseumi juhatajale edasi anda. Ise ma küll kahtelesin, et kas sama inimene, kes 25 aastat tagasi Tammsaare muuseumis töötas, on siiani sama koha peal, aga kui küsisin, et kas ta on Diana, sain jaatava vastuse. Kui siis ütlesin, et Eino palus tervitused edasi anda, tekkis hetkeks arusaamatu ilme näole, aga seda ainult hetkeks. Oli näha, kuidas inimese näoilmes 25 aasta tagune aeg meenus ning ta Einot ja Toomast meenutama hakkas. Ning kõige lõpuks veel ühe saladuse avaldas, mida ei Eino ega Toomas tea :)
Rääkisime päris pikalt praegusest elust, mõne aasta tagusest ning lähemast ja kaugemast minevikust kuni selleni, kuidas eestlased siia sattusid. Päris palju saime sellist teada, millest varem kuulnudki polnud. Tõeliselt huvitava tunnikese veetsime Tammsaare muuseumis. Ja lõppes kõik veel sellega, et meid saadeti eestikeelse lauluga uksest välja. Marko filmis seda ja ehk õnnestub kunagi ka video link siia üles riputada. Igatahes vapustav tunnike möödus seal.Nii palju veel teema lõpetuseks, et vahetult enne meid oli käinud Enn Hallik seal, eelneval päeval olümpiakomitee delegatsioon ja eelmisel nädalal ka Ansip oma kaaskonnaga. Peale selle leidsime külaliste raamatus veel mitmeid eestikeelseid sissekandeid, tehtud viimaste nädalate jooksul.Ning loomulikult on nüüd ka meie nimed seal sees.
Et mitu päeva polnud aega olnud kirjutada, siis tänane õhtu oli ette ära planeeritud. Poest veel läbi ning üks sportlaste jook taskusse ning koju kirjatööd tegema.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et tänane ennelõuna oli täiega molutamine, päeva teine pool aga kompenseeris selle täiega. Saime suusatamas käia ja pääsesin lõpuks Tammsaare muuseumisse, mis oli üks mitmest kindlast kohustusest, mis juba enne siiasõitu sai plaani võetud.
Homme on taas võistluste päev ja staadionil pean olema juba kell 8.
Tänasest päevast veel nii palju, et õhtul helistas teamleader ja ütles, et meile on kahe peale üks pilet hokimatshile: Soome – Austria. Et kaheksesi ühe piletiga minna ei saa, siis läks asi loosi peale ja sel korral mina õiget tikku ei tõmmanud. Nii et mina olen homme tool ja Marko elab Soome hokimeeskonnale kaasa.   

Pildid:
1. Hommik suusastaadionil
2. Veebruari ilm
3. Olümpia suusaradadel
4. Tammsaare muuseumi külalisteraamatu taga