3. Päev - Akrediteering ja riided käes

Hommikul varakult läksid toakaaslased tööle ja kuna sebimine kais, siis ega isegi enam magada saanud. Varakult tähendab siinse kella järgi kaheksat. Et uni läinud, käisin hommikusöögil ära, molutasin natuke ja veidi peale üheksat hakkasin olümpiaparki sättima, et äkki saab oma akrediteeringuga asjad korda. Eile soovitati küll lõunaks tulla, aga igaks juhuks, kui veel mingeid sekeldusi võib ette tulla, otsustasin kohale minna veidi varem.
Vahepalaks kirjeldus sellest, kuidas siin akrediteeringu ja riiete saamine käib(või pikem sellest, et kuidas see teoorias peaks välja nägema).
Esimese sammuna pead minema tuba 13, kus kontrollitakse sinu olemasolu süsteemis ja sinu õiguseid (millisele objektile sind sisse lastakse). Ruum 13 on on nii öelda vljaspool aeda, ehk et kõigile liiklemiseks avatud territooriumil, et kõik saaksid oma nime alustuseks üle kontrollida. Kui kõik korras, saad edasi minna n.ö. aia sisse ja seal ruumi 14. Seal kontrollitakse uuesti sama asja ja lisaks märgitakse süsteemi, et sulle võib akrediteeringu välja printida. Edasi on ruum 11, kus akrediteeringu füüsiliselt kätte saad. Edasi juba läbi turvakontrolli olümpiaterritooriumile, kus asub riiete väljastamine. Esimesest lauast saad nimekirja, mis riided sulle ette on nähtud ja edasi teise laua juurde. Seal sisestatakse sind süsteemi, et kas mäeriided või rannikuriided, edasi kolmanda laua juurde, kust saad oma järjekorranumbri, mille alusel kutsutakse riideid proovima. Esimeses ruumis proovid selga jope ja püksid ning märgid oma suurused lehe peale. Edasi teise ruumi, kus proovid kindad ja saapad. Siis kolmandasse ruumi, kus kogu varustus sulle korvi laotakse ja siis neljandasse ruumi, kus kõik saadud asjad uuesti üle kontrollitakse ja vastav akt kolmes eksemplaris välja trükitakse. Kui kõik aktid ja veel üks paber on allkirjastatud, võid rahulikult riided/ja saapad pakkidest ning karpidest välja võtta ja suurde spordikotti pakkida. Ongi kõik. Välja mines veel üks akrediteeringu kontroll ja sellega asi lõppeb.
Isegi teoorias tundub see pikk protsess ja erinevate tegevuste dubleerimine. Tegelikus elus on asi aga päris hull. Etteruttavalt nii palju, et minul kulus kogu selle protseduuri läbimiseks 4,5 tundi. Bussis üks noormees teatas, et tema oli hakkama saanud 1,5 tunniga (mis tundub rea juhuste kokkusattumisena), kõige kauem olevat läinud väidetavalt ühel norrakal, kes oli akrediteerimiskeskuses veetnud 8 tundi. Jättes äärmused välja, on enamustel kulunud akrediteeringu ja riiete  saamiseks 4-6 tundi.
Aga nüüd veidi konkreetsemalt, ehk et kuidas minul see protsess kulges. Kuna mul olid probleemid, siis mina alustasin ruumist 12. Seal sain suhteliselt kiiresti hakkama, ainult 10 min kulus, et mind süsteemis üles leida ja aktiivseks teha. Edasi ruum 13. Selle taga lookles mingi 20 meetrine saba, aga häda selles, et see saba ei liikunud. Minul kulus seal täpselt poolteist tundi väljas ja 10 minutit veel sees. 13.-ndas kontrolliti nimi üle ja kaasasolnud kutsele kirjutati peale “kontrollitud”. Edasi kästi minna aeda sisse ja ruum 14 sama naja teasel küljel. Aga et aeda sisse saada, on omakorda veel järjekord. Õnneks täna seal inimesi polnud ja peaaegu kohe sain sisse. Eile näiteks oli aeda sissepääsu juures ka vähemalt pooletunnine saba. Aias sees, siis ruumi 14. Õnneks seal oli palju teenindajaid ja juba 15 minutiga istusin ühe “klienditeenendaja” lauas, kus kontrolliti põhjalikult kõiki andmeid uuesti, et akrediteeringule viga ei tekiks. Et sul ei tekiks tunnet, et elu ilus on, avastas klienditeenendaja, et minu passi number ei ühti sellega, mis ma eelnevalt olin neile andnud. Kuna pass hakkas kehtivust kaotama, siis enne visa saamist vahetasin passi ära ja loomulikult on uus pass uue numbriga. Et tegu siiski välismaalasega, mulle vist halastati ja väga pikalt moraali ei loetud(kuigi esimese hooga tehti nägu, nagu oleks maailma lõpp käes. Samal hetkel peedistati kõrvallauas ühte kohalikku, kellel oli välispass ja siseriikliku passi asemel mingi ajutine tõend ja kellele siis üritati selgeks teha, et välispassiga ei saa ja ajutisel dokumendil pole siseriikliku passi numbrit peal. Mitu ametnikku kutsuti enne kohale, kui selgus, et saab ikka ja ei midagi keerulist). Edasi siis ruum 11, kus antakse akrediteeringud kätte. See oli esimene normaalsem koht sealses majapidamises. Said ruumi sisse ja ka istuma ning kui akrediteering valmis, kutsuti nimepidi laua äärde ja anti akrediteering kätte. 2,5 tundi oli möödunud ja akrediteering käes. Elu tundus ilus ja ei muud kui riiete järgi. Riiete väljastamine toimus ametlikul olümpia alal, kuhu sissepääs läbi turvakontrolli. Taas taskud tühjaks, jope kasti ja ise metalliotsija vahelt läbi. Ja nagu siin igal pool, ilma piiksuta ei saa mitte üks läbi ja kõik inimesed katsutakse käsitsi üle. Riiete väljastamise ukse taga ootas uus üllatus, silma järgi tundus vähemalt 100 inimest küll seal olevat ja kerge masendus hakkas taas peale tulema, et jälle peab ootama. Õnneks läks see õues olev ootamine suht kiiresti, iga 10 min tagant lasti mingi 25-30 inimest sisse, nii et poole tunniga olin ruumis sees. See, mis sees, ehmatas aga täiega, suur saal ja rahvast umbselt täis. Alustuseks tuli oodata, et saaks esimese tädi juurde, kes vastavalt sinu nimele printis välja nimekirja asjadest, mis sulle ette nähtud. Kasutusel 3 erinevat varustustaset. Need, kes all rannikuklastris töötavad, saabvad õhukesed riided ja tossud, need kes mägedes, vastavalt paksud riided, termopesu ja soojad saapad. Ning on veel kolmas kategooria, kes on nii üleval kui ka all, neile antakse nii soojad kui õhukesed riided.
Järgmises kohas registreeritakse sind mingisse masinasse ja kolmandas kohas saad oma järjekorra numbri, mille alusel proovisaali pääsed.
Minu järjekorranumber oli 663 ja ekraanil, mäevarustuse lahtris,  ilutses sel hetkel 420. Alguses tundus ikka väga hirmus. Uus number ilmus ekraanile iga poole- kuni ühe minuti tagant. Isegi sellise tempo juurus tundus ootamiseks minevat vähemalt 2 tundi. Polnud just meeldiv avastus. Istusin rahulikult maha ja kirusin end, et ei võtnud mõnda kodust kaasavõetud ajalehtedest kaasa. Isegi loetud ajalehe lugemine oleks rõõmsam olnud, kui lihtsalt numbrite muutumist ekraanil jälgida. Egas midagi, vatasin numbreid ja arvutasin, et palju veel ootama pean. Numbrid aga vahetusid kuidagi imelikult. Mõned tulid järjest ja siis jälle olid tühjad kohad sees, siis jälle järjest ja uuesti tühjad kohad. Natuke jälgimist ja tuju muutus oluliselt rõõmsamaks. Numbrid anti järjest, hoolimata sellest, kas olid õhukeste või paksude riiete saaja. Nii et kui väga jämedalt, siis oodatav aeg vähenes sellega kohe poole võrra ja tunnike ootamist tundus juba päris helgena. Seda enam, et ruum oli soe ja sai istuda.
Umbes tunni möödudes minu järjekord kätte ka jõudis. Edasi läks kõik juba kiirelt ja ilmasuguste ootamisteta. Alustuseks vaadati mind pika pilguga ja öeldi, et minu suurus on L ning saadeti proovikabiini. Kohe toodi ka jope ja püksid ning kästi üle kontrollida, et kas L on paras. L oli paras ja edasi saadeti kõrvale ruumi, kus tuli proovida kindaid ja saapaid. Kui kõik asjad proovitud ja paberil suurusnumbrid peal, saadeti järgmisse ruumi, poodi, kus kõik asjad korvi laoti ja järgmisse ruumi saadeti. Järgmine ruum oli nn kassa, kus vöötkoodide järgi veel kord üle kontrolliti ja kviitung väljastati. Asjad suurde spordikotti, mis samuti varustuse hulgas, ning oligi kõik.
Huvitav, et kuskil poole peal, enne akrediteeringute kättesaamist, näed valdavalt tülpinuid nägusid ja sama ka  riiete kättesaamise ooteruumis, kus inimesed vaatavad oma järjekorranumbrit ja numbrit ekraanil. Peale seda kui riided on kotis ja saad sellest hullumajast välja, on kõikide nägudel näha eriliselt rõõmsat muiet. Samuti endal. Sõna otses mõttes pääsemise tunne tekkis, kui uksest välja sain.
Mõtlesin, et jalutan veel natuke olümpiapargis ringi ja vaatan lähemalt spordirajatisi, aga peale esimest sadat meetrit pöörasin otsa ringi ja tagasi raudteejaama, et koju sõita. Peale 5 tunnilist passimist erinevates järjekordades, ei olnud kuigi lõbus suure spordikotiga ringi liikuda. Pealegi oli kõht kohutavalt tühjaks jõudnud minna ja nii kiirelt sammud raudteejaama seadsingi.

Pildid:
1. Järjekord 14. ukse taga
2. Järjekord aeda sisse pääsemiseks
3. Riiete näidiste ruum
3. Rong "Lastotshka"