Vabatahtlike võistluste külastamine

Vaheteemana võtaks korra ette vabatahtlike vaba aja ja võimaluse erinevaid võistlusi vaatamas käia, keskendudes rohkem just viimasele.
Enamus vabatahtlike on kinnistatud ühe konkreetse võistluskeskuse juurde ja oma akrediteeringuga mujale minna ei saa. On üksikud vabatahtlikud, kellel on kas siis mitme või kõikide objektide ligipääs, aga neid on vähe. Eelkõige on sellisteks inimesteks rahvuskoondiste ja rahvuslike olümpiakomiteede esindajad, lisaks teine suurem grupp, dopinguküttide abilised, kes käivad erinevatel objektidel. Siis veel mõned transpordi vabatahtlikud ja kõrgete külaliste saatjad ja ega vist väga palju rohkem neid polegi, kes igasse võistluskeskusesse sisse saaks.
Mina olen Laura suusakeskuses ja et Lauras on nii murdmaa-, kui ka laskesuusastaadion, siis ligipääs mõlemale ja et tegu sinise akrediteeringuga, siis pääsen praktiliselt igale poole. On kolme värvi akrediteeringud, millel erinevad piirangud.
Valge on pealtvaatajate ala ja sellega eriti kuskile pääsegi. Aga ega valgeid väga palju ole ka. Järgmine on punane, mis tähendab teenindusala ja sellega saab siis võistluskeskusesse ja selle teeninduspiirkonda. Punasega on näiteks kõik ajakirjanikud, toidlustus ja vabatahtlikud, kes tegelevad pealtvaatajatega. Ja kolmas on sinine, millega pääseb ka võistlusalasse. Sinised akrediteeringud on kõigil sportlastel, treeneritel ja hooldemeestel ning vabatahtlikel,kes tegelevad otsesemalt või kaudsemalt võistlusradadega ja võistlemisega.
Lisaks värvidele, on ka veel numbrid, mis piirvad või võimaldavad mingeid sissepääsusid teatavatesse kohtadesse, aga selle selgitamine läheks pikaks.
Aga kogu selle selgituse lühidalt kokku võttes, saame liikuda terves Laura suusakeskuses ja teistesse võistluskeskustesse ei pääse.
Et mingit konkreetset võistlust vaatama minna, on mitu võimalust. Esimene on minna kassasse ja osta pilet ning minna kui tavaline pealtvaataja. Kuid on ka teine ja ka kolmas võimalus. Kui murdmaa- või laskesuusa võistluste ajal tribüünid tühjad, korjatakse vabatahtlikud, kes võistlusi vaadata tahavad, kokku ja rivisammul tribüünile. Ühel korral üritasime Markoga nendega ühineda, et laskesuusatamist tribüünilt vaadata, aga kogu see protseduur oli niivõrd jabur, koomiline ja aegaviitev, et lihtsalt loobusime ja läksime oma tavapärasele kohale raja ääres. Rahvas korjati kokku, jaotati kümnesteks gruppideks ja siis nende gruppidega suunduti tribüünile. Et kõik koos ei läinud, siis kogu see protseduur venis ja venis ja et mitte kogu võistlust kuskil ootamisega raisata, lihtsalt loobusime sellest privileegist. Hiljuti juhtusin juhuslikult ühelt laskesuusatamise vabatahtlikult kuulama, et nende rajabrigaadist aeti 30 inimest kokku ja taheti, et nad lippude ja plakatitega tribüüni erinevatesse kohtadesse läheksid „omadele“ kaasa elama. Õigeks ajaks oli kokkulepitud kohta tulnud ainult 3 inimest. Räägiti ka mingist 300 pealisest vabatahtlike grupist, kelle ülesandeks ongi valmisolekus olla, et kui kuskil vaja tribüüne täita, siis see grupp on koheselt valmis. Kas see ka tegelikkuses nii on, kindlalt ei tea.
Ja kolmas võimalus on saada tasuta pilet. Vabatahtlike jaoks on mingi programm, et igale võistlusele jagatakse mingi arv tasuta pileteid. Kes ja kuidas neid saab, see on muidugi arusaamatu. Meie objekti omad igatahes väga palju neid ei saa. Samas mõni mees jälle räägib, et neil vedelevad piletid laua peal, et kes tahab, see võtab. Igatahes natuke arusaamatu see on. Marko on korra niimoodi hokit vaatamas käinud. Minule on ka paar korda pakutud, aga et mingi naiste hoki ja laskesuusatamine, mida niigi näeme, siis siiani pole seda tasuta pileti võimalust kasutada saanud.
Nii et sellised on meie võimalused käia teistel võistlustel peale murdmaasuusatamise.