17. Päev (16.02) – Tõsine tööpäev

Täna toimus meeste 4x10 teatesõit ja et meie alaks punane ring, kus kogu võistlus toimus. Oli oodata keskmisest tõsisemat tööpäeva ja täpselt nii see ka läks.
Kolmele eestlasele (täna pandi ka Ergo koos meiega tööle) anti raja kõige raskem koht, kus kolm erinevat rajalõiku kokku saavad ja kus enamus treeneritele ja piltnikele meeldib olla. Saab ju lühikese aja jooksul 3 korda oma suusatajat näha ja ergutada. Aga et treenerite ja fotograafide vahel käib väike võitlus, kes esireas, kes tagareas peab olema, peab nende liikumisi veidike suunama. Mingid tsoonid on küll paika pandud, et ühel pool on fotograafid esireas ja teisel pool on treeneritel õigus rajale lähemal olla, aga ega siis sellest kinni taheta pidada. Eriti, kui eelnevatel päevadel on asi lõdvem olnud ja nüüd keegi hakkab korda nõudma. Sellises olukorras pole ime, kui võõras keeles sõimata saad. Ja seda eriti kui mõne jooksva treeneri liikumise pealt seisma jätta või fotograaf pool sammu tagasi suruda üritad. Katsud küll juba kaugelt end nähtavaks teha ja märku anda, aga mõni on ikka nii pime, et jookseb sulle lihtsalt otsa.
Selle keerulise asukoha juures on ka üks suur positiivne moment. Nimelt näed võistlust raja ühest kõige paremast kohast ning saab omadele ka mõne ergutava hõike kaasa saata.
Nagu juba mainitud, oli täna meeste teade ja mehed ikka pingutavad maksimaalselt. Just meie nina all, viimasel tõusul enne finishilaskumist, kustus täiega Andy Newell usas-st ja oleks tõus veel mõned meetrid kestnud, oleks ta vist rajale pikali varisenud. See ei olnud enam astumine, vaid meenutas mingit arusaamatut liikumisstiili, mida see mees tegi. Samuti oli näha, kuidas viimaste jõuvarude abil üritasid finishini jõuda Rehemaa, Northug, Laukkanen ja veel mõned. Meeste nägudest võis välja lugeda ebainimlikku pingutust.
Ja et sellel rajal meie meeskond kümnendaks tuli, on tegelikult päris kõva saavutus.
Õhtupoolikul pidi laskesuusatajatel olema ühisstart ja et tegu väga vaatemängulise stardiga, siis plaanisime ka seda vaatama minna. Kahjuks ei olnud stardis ühtegi eestlast ja et ka määrdemeestel vaba päev ja kõik Sotshis, siis ei saanud lippe sel korral rajale kaasa võtta. Et stardini jäi veel paar tundi aega, siis enne rajale minekut läksime veel puhvetisse kohvi jooma. Ja kui siis tunni möödudes uuesti õue astusime, oli maailm muutunud. Päike oli kadunud ja selle asemel päris tihe udu. Sel hetkel, umbes tund enne starti, polnudki veel päris hull, aga kui 15 min hiljem raja ääres olime, oli pilt juba sootuks teine ja tundus veel hullemaks minevat. Sain kõrvalseisnud Tomski mehega natuke elu üle mõtteid vahetada, kui staadioniteadustaja andiski teada, et start on 1 tund edasi lükatud. Ei hakanud ootamisega riskima ja kui start isegi toimub, saavad ka ilma meiete võstelda. Etteruttavalt nii palju, et udu ei hajunud ja võistlust ei toimunudki.
Meie aga suundusime otse Roza Hutorisse. Vaja ju natuke spordijooki tarbida ja üle kontrollida, mis eeskava Roza Hutori keskväljakul pakutakse.
Õhtul helistas veel teamleader, et kuna homme võistlusi ei ole, ei ole meil ka suusastaadionil midagi teha ja oleme homme vabad. Kiire nõupidamine ja otsus, et homme läheme hommikul Sotshi ja õhtuks olümpiaparki. Vaatame ka ühe autasustamistseremoonia ära. Ja kui õnnestub, saab ehk ka mõned olümpiateemalised kaardid Eesti poole saata.
Nii et kui päev kokku võtta, oli üks pingeline tõõpäev, aga parem selline, kui et kuskil määrdekabiinide juures passida.

Pildid:

1. Meeste teatevõistluse 1. vahetus, meilt rajal Karel

2. Selline udu (madalad pilved) oli laskesuusatamise stardi edasilükkamise põhjuseks 

3. Koos kohaliku kasakaga