12. Päev (11.02.) Pikk sprindipäev

Tänane päev oli selle olümpia kõige väsitavam, nii et kui õhtul Roza Hutorist, pitsaõhtult tagasi jõudsin, sain vaid Woodile ja Dirkile tere õhtust öelda, kiirelt hambapesust läbi ja ära ma kustusin.
Aga alates hommikust. Eile õhtul sain meeldiva uudise, et mina ei pea hommikul kaheksast tööl olema vaid tund aega hiljem. Kui hommikul tööle jõudsin, oli Marko jõudnud määrdekabiinide juures sellise korra majja luua, et isegi venelaste treeneritel olid akrediteeringud jopede peal. Et täna olime määrdekabiinide juures, siis minu ülesandeks oli tegelikult kõrvalolevate telemeeste sissepääsu valvamine. Aga kuni mingit käsklust polnud veel saabunud, jäin samuti määrdekabiinide juurde juttu ajama.
Umbes veerand tunni pärast saabus meie ülemuste ülemus ja võttis meid Markoga kaas ning viis staadionile, valvama, et mitte keegi staadionile ei pääseks. Mingi tunnikese saime staadioni valvata, kui sama ülemuste ülemus tagasi jõudis ja teatas, et meie, kui keeleoskajad, saame uue töö ja viis meid punasele rajale, mis täna meie brigaadi haldusalas tegelikult ei olnud. Oma brigaadi nägime tänasel päeval vaid lõuna ajal sööklas ja õhtul, võistlusjärgsel kogunemisel.
Ülemuste ülemus oli sprindirajal olevate treenerite ja fotograafide alade pärast kohutavalt mures ja tahtis, et seal kord majas oleks. Kiiresti ja natuke närviliselt vuristas ette, et mis kohad peavad olema suletud ja kuidas fotograafid ja treenerid/hooldemehed peavad liikuma. Ei saanud veel õieti kõiki asju korralikult ülegi täpsustada, kui selle ülemuste ülemuse enda ülemuste ülemus, ehk et kõige kõvem sellel staadionil, talle teada andis, et mingid väravad on kiiresti ühe tunneli juurde maasse (tegelikult küll lumme)kaevata. Nii et kiirkorras sinna tunneli juurde ja väravaid paigaldama.
Panime siis need aiad paika ja et kell hakkas 12 saama, siis lõunale. Kõige suurem ülemus tahtis, et kuskil veel midagi aitaksime, aga et see oli nii segane palve, et ainuke, millest aru saime, oli vihje, et all saame kokku, siis alla küll läksime, aga et meest polnud kuskil näha, siis labidad teiste juurde ja lõunale.
Sprindi esimene start pidi algama kell kaks, ehk et meie oleks pidanud olema oma kohtadel hiljemalt üheks. Sõime rahulikult lõuna ja ühest olime sprindirajal. Ülemuste ülemust muidugi ei olnud kuskil, aga et fotograafid hakkasid juba kogunema, siis ülemuste ülemuse eelnevaid vihjeid ja oma raudset loogikat appi võttes hakkasime fotograafe lubatud alale suunama. Et sprindirajal häid kohti vähe, siis esimesed fotograafid on vähemalt tund aega enne starti kohal, et oma meetristele “torudele” parimaid kohti kinni panna. Lõpuks saabus ülemuste ülemus ka kohale ja saime lõplikult mängureeglid paika panna, et kes kus tohib olla ja millal liikuda. Peab mainima, et sebimist ja selgitamist oli palju, aga kogu selle massi ohjamisega sime hakkama. Vahetult enne starte saabusid kõik hooldemehed ja treenerid ka kohale, nii et päris palju oli sebimist.
Üldiselt on kõik normaalsed ja viisakad ja kui ikka täpselt ära seletad, kus nad tohivad olla ja millal liikuda, siis aru ka saadakse. Tänasel päeval oli vaid rootslastega natuke “tegemist”. Jõudu just ei pidanud kasutama, aga arvan, et rootsi keeles sõimata sain küll. Kuna suusaradade-, fotograafide- ja tele koordineerimine käib erinevate allüksuste kaudu ja mitte alati ei ole kommunikatsioon nende vahel ideaalne, siis erinevate gruppide rajainfo võib olla erinev. Nii ka täna. Rootsi hooldemeestel oli kaart, kus oli treenerite ala märgitud ja sarnane kaart ka fotograafidel, kus sama ala neile antud. Et fotograafid olid varem paigas, siis rootslasi sinna ei lasknud ja ega nad oma emotsioone väga tagasi ei hoidnud.
Et naiste ja meeste rajad on erinevad ja radade muutus toimus just meie juures, siis peale naiste eelsõite oli vaja ka kümmekond fotograafi teise kohta liigutada. Nende seas üks just see, kes alguses oma kaardiga vehkis, kus neile mõeldud alad peale märgitud. Ja see koht, kus nad sel hetkel olid, oli märgitud ala. Kerge kartus küll oli, et võib raskeks minna, aga kõik olid tegelikult väga arusaajad ja teisele positsioonile ka läksid.
Vahemärkusena põhjustest, miks kõik see. Asi selles, et rahvusvaheline pilt peab ole puhas igasugustest tegelastest, kas siis kaamerate, või suusakeppidega või lihtsalt ergutajatest. Selleks on kindlad tsoonid paika pandud, mis telepilti ei jää. Ning meie peame kindlustama, et nad oleksid oma tsoonides ja kaamerameeste tööd ei sega ning telepilti ei satu.
Võistluste ajal oli FISi tehniline delegaat meie juures ning eelsõitude ja veerandfinaalide vahel saime veel korra probleemid läbi käia ja treenerid ning fotograafid oma vahel ära lepitada. Nii et veerandfinaalidest kuni lõpuni oli kõik ilus ja korras.
Et ilm oli täna soe, siis hommikul oli tunda kerget paanikat, et kuidas rada vastu peab. Etteruttavalt peab ütlema, et ega ikka ei pidanud küll ja vastavalt oli ka kukkumisi palju. Et kõige ohtlikum koht jäi meie nägemisulatusest välja, siis kukkumistest kuulsime tribüünilt kostuvate helide- ja meieni jõudvate sportlaste nägude- ja varustuse järgi(kes tuli katkise suusa või kepiga, kes tuli tükk aega hiljem või kes lihtsalt kulges tõusust üles). Eks telest oli selle võrra kindlasti parem vaadata, et kogu see draama toodi vaatajani lähivaates.
Hommikul otsustati soola rajale panna, et rada kõvem oleks, aga et kõik riistad ja keemia oli laskesuusatamise staadionil, siis midagi küll jõuti teha, aga kas sellest ka kasu oli, see on kahtlane. Hiljem, peale võistlusi, järsemaid kurve vaadates, oli rada ikka hirmus küll ja üldse ei imesta, et nii palju kukkumisi oli.
Peale võitlusi oli kogunemine, kus kiirelt probleemid ette loeti ja üldjoontes oli kogu võistlus korralikult turvatud. Ainukeseks probleemiks pildistamine vabatahtlike poolt. Üldiselt me oma töö ajal pilte teha ei tohi, aga eks ikka natuke klõpsutatakse. Asi läheb jamaks siis, kui see juba häirivaks hakkab muutuma ja täna nii juhtus. Üks vabatahtlik meie tsoonis, kes mingil ajal meile näiliselt abiks saadeti, selle asemel, et tööd teha, lihtsalt filmis võistlust. Ja et kõik kohtunikud ja muud tegelased olid just meie juures, siis loomulikult jäi see silma.
Väike peapesu käes lasti meid vabaks ja et homme on võistlusvaba päev, siis alles kümneks tagasi. Mida tegema hakkame, sellele ei osanud keegi vastata. Homme peaks meie alaks olema sinine rada. Aga mida seal teha, seda ei tea.
Õhtul läksime Markoga veel Roza Hutorisse pizzat sööma. Et seal ka suur ekraan koos lavaga, kus igal õhtul kontserdid toimuvad, saime enne ürituse lõppu ka natuke kontserdist osa. Et see aga kohe ka lõppes, siis kodu poole tagasi. Kell oli 11 läbi, kui koju jõudsin ja nagu alguses juba kirjutasin, suutsin vaid toakaaslasi tervitada ja kohe teki alla ka pugesin.
Kokkuvõtvalt, täna oli pikk ja raske päev. Pikk selle pärast, et oli sprindipäev ja raske, kuna olin vist raja kõige töörohkemas kohas. Et homme võistlusvaba päev, siis loodetavalt see pikaks ei kujune ja jõuab ehk ka suusatama minna.    

P.s. Olen ikka mõelnud ka mõned eripeatükid kirja panna, et mida, kus ja palju me süüa same, siis veel sellest, kas ja kuidas teisi võistlusi näha saame ja veel mõnedest teemadest, nagu märkide vahetamine. Millal selleni jõuan, ei tea. Aga kindlasti kunagi ka nendel teemadel.   

 Pildid:
1. Meeste sprindi finaal
2. Peale sprinti
3. Suusarada finishieelses kurvis
4. Kõik tuttavad näod