8. Päev (07.02.) - Olümpiamängude avamine

Kui eile õhtul arvasime, et parim koht olümpiamängude avamist vaadata on Roza Hutori keskväljakul olev suure ekraaniga vaateala, siis täna päeval otsustasime, et sõidame olümpiaparki.

Täna oli välismaalastele mõeldud koolitus  ja seal teatati, et kes tahab parimat võimalust avamise vaatamiseks, võiks minna Shaiba hokihalli olümpapargis, et sinna saab tasuta sisse ja seal näeb otseülekannet avamisest. Kui selline võimalus välja pakutakse, siis tuleb see ära kasutada. Tulla mitmetuhande kilomeetri kaugusele ja siis jätta viimsed 40 km sõitmata, see oleks ka imelik.  Etteruttavalt võib öelda, et see oli üks tõeliselt vale otsus, aga kõigest järjekorras.
Peale koolitust saigi kokku lepitud, et peale tööd koju ja edasi rongi peale ning alla olümpiaparki.
Et Ergo jäi natuke hiljaks,  läksime meie Markoga ees ära ning et saame hiljem kas siis raudteejaamas või olümiapargis kokku. Meie külast käib rong olümpiaparki üks kord tunnis, aga  et võimalus oli sõita Adlerisse ja seal umber istuda Sochi-Olümpiapark rongile, kasutasime seda võimalust ning tunni ajaga me olümpiapargis ka olime.Ergoga me kokku enam ei saanud, kuigi olime suhteliselt lähestikku, aga rahvamassis on kedagi raske eristada ka siis kui ta on 10 meetri kaugusel, nii et Ergo muljetest kuulsime alles järgmisel päeval.
Rahvast oli platsil päris palju ja esimesega hooga läksime lihtsalt vooluga kaasa. Jõudsime mingi läbipääsu juurde, mis kuskile viis. Kuhu, sellest polnud sel hetkel aimugi ning läbi meid ei lastud ja ega päris täpselt aru saanudki, mis läbipääs see oli. Et eelneval päeval keegi teadis rääkida, et olümpiapargi keskossa saab ainult piletiga sisse, siis arvasime, et küllap siin neid pileteid kontrollitaksegi. Küsimuse peale, et mis piletid ja kust neid saab, kehitati vaid õlgu. Nemad kontroolivad pileteid, mitte ei müü. Ja kes müüb, seda loomulikult ei teatud. Pilt selge, et edasi me siit ei saa. Kuidagi õnnestus teada saada, et kust saab Shaiba areenile ning vastavalt juhistele saime ka õigele teele. Aga et tegemist oli ringteega, mis kulgeb umber olümpiapargi ja ei ole just kõige sirgem ja otsem tee ühe objekti juurest teise, siis Shaiba juurde saamine võttis julge pool tundi ja enne kui kohale jõudsime, oli avamine pihta hakanud. Kui nüüd keegi arvab, et me sinna sisse saime, siis see kindlasti õige ei ole. Sisse me Shaibasse ei saanud ja mingist ülekandest ei teadnud keegi mitte midagi. Võib vaid ette kujutada meie pettumust. Tulla nii kaugele ja kuulda, et meile antud info ei vasta tegelikkusele, see just meeleolu kõige paremaks ei tee. Ja mis veel hullem, suur ekraan, mis olümpiapargis on, on vaid järgmiste olümpiamängude reklaami näitamiseks. Kadedusega mõtlesime nende peale, kes Roza Hutorisse läksid või kodus söögitelgi telekatest avamist vaatasid. Olla avamise hetkel olümpiamängude südamas ja mitte midagi kuulda/näha, see just kõige meeldivam ei ole. Egas midagi, tuju nullis, hakkasime sama ringteed mööda raudteejaama poole tagasi kõmpima. Mingil hetkel arvas Marko,et pole mõtet lihtsalt niisama kõndida, etläheme mõne spordihalli trepist üles ja vaatame hoonete juures ringi ja äkki saab kuskilt otse raudteejaama. Oli see juhus või õnn, aga astudes esimesest trepist üles ja mines ümber spordihalli, sattusime täpselt olümpiapargi keskele, olümpiatõrviku juurde. Päris ligi muidugi ei saanud, kuna tõrviku ala oli aedadega piiratud, aga põhimõtteliselt olime olümpiapargi südames. Läheduses oli ühe kohaliku telekanali välistuudio ja et stuudiol olid klaasist seinad ja sees päris suur telekas, siis midagi me avamisest ka nägime. Mis kõige tähtsam, nägime Eesti delegatsiooni sissemarssi.Kusjuures veel selline huvitav nüanss, et kui delegatsioonide sissemarssi vaatama hakkasime, sammus sisse kas mingi Rumeenia või midagi sarnast R tähega algavat. Vaatasime siis natuke aega, tegime mõned pildid ja nuputasime, et mis tähestiku järgi sisse marsitakse. Mingil hetkel jõudsime arusaamisele, et kasutatakse vene tähestikku ja et vene tähestikus on E täht peaaegu et viimane, peaks Eesti veel tulemata olema. Ja täpselt nii oligi. Nii et Eesti sissemarsi nägime ära.
Et tuju oli jõudnud juba nullist natuke kõrgemale tõusta, siis jõudsime kokkuleppele, et kui juba siin oleme, vaatame selle kõige tähtsama, olümipiatule süütamise, ära. Olgu meil siis vähemalt niipaljugi eelist avamisel istujate ees, et näeme tule süütamise lives. Et avamine kestis kokku üle kahe ja poole tunni, siis saime muidugi päris pikalt passida ja et ilm ei olnud ka just subtroopiline, siis ega see ootamine kõige meeldivam olnud. Seda enam, et ainukeseks tegevuseks  oli linna ümbruses tiirutavate helikopterite- ja platsil oleva rahva jälgimine. Väikese lohutusena sai 100 rubla(umb 2,1 eurot) eest kohvi võtta. Nagu juba mainisin, oli rahvast platsil päris palju ja nagu ikka, kõik tahavad kõige paremaid kohti saada. Nii ka meie. Et mitte üle teiste peade asju näha, võtsime varakult head kohad sisse ja ootasime ligi 2h piirdeaia ääres.
Ja lõpuks meie ootused tasusid end ära. Nägime 50 meetri kauguselt, kuidas olümpiatuli süttis. Ei saa mainimata jätta, et oli päris ülev tunne. Ning ilutulestik, mis tule süütamisele järgnes, oli võimas. Minu silmad polnud nii võimast ilutulestikku näinud, isegi ligilähedale mitte ja vaevalt, et seda kunagi tulevikus ka juhtub. Ilutulestik algas Fisht staadioni katuselt ja liikus kõrvaoleva, jäähokihalli Bolshoi katusele. Kaua see kokku kestis, seda ei oska öelda, aga tundus, et terve igaviku. Igatahes oli vaatepilt nii võimas, et olen kindel, et me pigem võitsime sellest, et Shaibas ülekannet ei toimunud. Eks saab kunagi hiljem ka selle eeskava osa järgi vaadata. Ja nagu hiljem selgus, nendel, kes avamist sees said vaadata, pidid tule süütamist ning ilutulestikku ekraanidelt vaatama ning see tunne  polnud kindlasti sama, mis väljas olles. Ja ei saa veel kord mainimata jätta, et tunne oli ülivõimas. Lisaks tuhat inimest oma emotsioone välja elamas, kõigil käed taeva poole ning kõikidel kas tahvel, mobiil, või fotokas käes. Nii et lisaks ilutulestikust virvendavale taevale ka meeletu helendavate ekraanide meri. Praegust kahetsen, et pildistasin ja filmisin ilutulestikku ja mitte taeva poole sirutatud helendavaid ekraane. Ja siis ühel hetkel oli kõik läbi ja rahvas hakkas staadionilt välja valguma ning raudteejaama poole liikuma. Ja seda rahvast ei olnud vähe. Hoolimata sellest, et kõik 40000 kohta polnud täidetud, oli väljas vaatepilt võimas.  Nii kaugele, kui silm ulatus, inimmeri ümberringi. Väike hirm tekkis, et kuidas see mass kõik rongide ja busside peale saab, et see võtab tunde ja tunde, kuni kogu see hulk turvakontrollist läbi saab. Aga me ei arvestnud, et olime juba turvaalas ja olümpiapargist välja saades pole vaja enam turvakontrolli läbida. Et pidime ümberistumisega sõitma, siis olümpiapargis istusime esimese rogi peale ja sõitsime Adlerisse, kust juba edasi teise rongiga kodu poole liikusime. Rongi peale saime kohe, aga oli see muidugi umbselt täis. Järgmise rongi peale jõudes saime ka istuma ja kojusõit kulges rahulikult ning kell 1 olime tagasi ja üldjoontes ka rahul, et olümpiakülas käisime. Kas tegime õieti, et olümpiakülla läksime, on isegi raske öelda. Rahavas, kes avamist Roza Hutori keskväljakul vaatas oli ka väga rahul ja võibolla, et oleks ise ka eelistanud kogu avamist suurelt ekraanilt vaadata ning kogu showle kaasa elada, aga see tundub tagantjärgi tarkusena ja oleme rahul sellega, mis oli.
Nii et kui kokkuvõtvalt, siis lootsime paremat, aga õnneks ei läinud päris halvasti ja nii mõndagi nägime meie platsil paremini, kui inimesed, kes avamist kodus või kuskil avalikus kohas vaatasid.   
Mainimata jäi, et tegelikult me nägime ka Eesti delegatsiooni vabas õhus ära. Nimelt komplekteeriti ja rivistati delegatsioonid peaareeni kõrval olevas hoones ja sealt mindi peaareenile läbi avatud ala. Ja täiesti juhuslikult sattusime me just sel hetkel selle hoone ja peaareeni vahele ning saime omadele häälekalt kaasa eldada. Vähemalt meid märgati ja meile lehvitati.

Pildid:

1. Olümpiatule süütamise hetk
2. Ilutulesti

3. Olümpiatule juures

4. Olümpiatuli võtab silma märjaks (Marko tule süütamise järel)