Aga järjekorras.
Hommikul pidime tööl olema üheksast. Täna meie ala mix tsoon ja race office, kuid et võistlusi täna ei ole, siis ainult üks punkt valvata. Põhimõtteliselt oleks võinud ka koju jääda, aga kord on siin selline, et kahte päeva järjest ei tohi puhata, nii et vähemalt hommikul pead ennast tööle registreerima. Nii ka oli, et meie Markoga ja veel üks mees tulime tööle kella üheksaks, järgmised kella kümneks ja järgmised kella üheteistkümneks. Nii et meie valvasime oma vahetuse ära ja kella üheteistkümnest jalutasime sööklasse lõunat ootama.
Ilm on täna olnud rõve. Hommikul kodust lahkudes oli lihtslt pilves ja niiske,
aga kui üles jõudsime, hakkas kergelt vihma sadama, mis kiiresti läks üle
lumeks ja aina tihenes. Kella kümnest sadas juba sellist lund, et näha oli vaid
paarikümne meetri kaugusele. Kui nii edasi läheb, on õhtuks 10 cm lisandunud ja
laskesuusatajatel, kellel täna õhtul naiste teade, saab päris raske olema.
Plaanisime ka ise laskesuusatamist vaatama jääda, aga et lõunast olime juba
vabad ja ilm oli ka rõve, siis muutsime oma meelt ja loodame, et
laskesuusatajad ei pahanda, kui meid täna raja ääres ei ole.Nii et pealelõunal koju ja õhtul kuuest uuesti mäele tagasi, et pilk sportlaste elamisele peale visata ja Alaverile õnne soovida.
Et sportlaste elamispaika sisse saada, on vaja kutset ning selle alusel antakse välja ühe korra akrediteering. Meile tegi kutse Eesti Olümpiakomitee ja arvasime, et sellega kõik piirdub. Aga päris nii lihtne see siiski ei olnud.Enne seitset olime sportlaste olümpiaküla värava taga ja meid juhatati
ilusasti lubade
väljastamise letti. Meie akrediteeringud võeti ära ja nende alusel tehti
täiendavad, ühekordset sissepääsu võimaldavad akrediteeringud. Kogus see
protseduur võttis aega 15 min, mille saime veeta telekast naiste teadet
vaadates ja kui akrediteeringud valmis, siis värava juurde, kust edasi pääseb.
Sealt aga meid edasi ei lastud ja öeldi, et olümpiakülla sisenemisel peab keegi
kutsujatest meile väravasse vastu tulema. No mida veel, kust me selle
küllakutsuja nüüd hoobilt välja võtame. Läksime siis nii kauaks üles
kohvikusse, et helistama hakata, et kes meile vastu saaks tulla. Meie
suusaliidu büroojuht Ülle, kes ka sel päeval pidi seal olema, ei võtnud toru,
paugutajate hooldemehed olid staadionil ja enne tundi ei hakkavat nad kuhugi
liikuma. Ka murdmaa hooldemehed olid laskesuusa staadionil ja vaatasid naiste
teadet. Nii et sel hetkel polnudki kedagi, kes meid sisse saanuks viia. Jõime
kohvikus kohvi, vaatasime telekast võistlust ja jälgisime, mis ümber ringi
toimub. Kohvikust oli otse väljapääs territooriumile ja nii me peale võistluse
lõppu sealt välja astusime. Keegi meid ei peatanud ja keegi meie vastu huvi ei
tundnud, nii et olümpiakülla me sisse saime. Ainuke häda, et tuttavatest seal
kedagi kohal ei olnud. Ja millest kõige suurem kahju, Alaver, kellele me
tegelikult õnne soovima läksime, oli endale kingituse teinud ja alla jäähalli
hokit vaatama läinud. 
Nii et jalutasime seal natuke ringi, vaatasime, kus eestlased elavad ja läksime
suusastaadionile õhtust sööma. Peale söömist jäime sinna veel lühiraja
kiruisutamist vaatama ja koju tagasi saime alles poole üheteistkümnest.Nii et kokkuvõtvalt võib öelda, et ennelõuna suusastaadionil oli suht mõtetu passimine ja ega ka õhtu plaanide kohaselt läinud. Lisaks kõigile on eilsest Adleri reisist kurk kähe ja selline tunne, et mingi külmetus on organismiga võitlemas. Aga loodetavsti 2 coldrexi kuuma teed aitavad ja homme hommikul taas hea enesetunne.
Homme peab tööle minema üheksaks ja meie vastutusalaks sinine trass. Hetkel veel ei teagi täpselt, kuidas homne naiste 30 km kulgeb, et kas ainult punasel trassil või vaheldumisi punasel ja sinisel. Aga eks homme hommikul saab selle täpselt teada, siis ka selge,kui pingsaks meie päev kujuneb.
Pildid:
1. Esto Sadok
2. Eesti sportlaste elukoht
3. Õhtu laskesuusa staadionil
No comments:
Post a Comment