24. Päev (23.02) – Olümpiamängud on lõppenud

Täna siis see päev, kus viimast korda sai üles mäkke, oma suusakeskusesse, ronitud ning viimane tööpäev selja taha jäetud ning see päev, kus olümpiatule gaasikraan „off“ positsioonile keeratakse. Ehk et täna saavad olümpiamängud ametlikult lõpu.

Sissejuhatuseks nii palju, et tänu süvenevale haigustundele suuremat mõnu tänasest päevast, eriti ennelõunast, ei tundnud, aga kõigest järjekorras.
Hommikul pidime tööl olema kell 9:30 ja meie vastutusalaks määrdekabiinid. Meile Markoga tähendas see aga seda, et suure tõenäosusega võetakse meid olümpiarõngaste taga olevale alale, mis kõikidest teistest kohtadest kõige raskem. Kui jätta välja finishiala, siis just olümpiarõngaste taga on kõige rohkem fotograafe, hooldemehi ja treenereid ning muidu pealtvaatajaid (vabad sportlased jms,), kes omadele tahavad kaasa elada. Täna oleks Marko seal peaaegu et ära lintshitud. Tahtis natuke vara raja liikluseks kinni panna, mis muidugi ei meeldinud paljudele hooldemeestele ja fotograafidele ning olukord läks päris pinevaks. Aga kõik lõppes siiski kenasti ja Marko jäi sel korral terveks. Suht raske oli täna kogu võistluse ajal. Sportlased möödusid meist kokku 10-l korral ja iga kord tuli kellegiga „tõsiselt“ rääkida, et igal suvalisel hetkel ei tohi nad liikuda nii, nagu neile meeldib. Ja et olukord oli piisavalt närviline, siis ega väga võistlusele keskenduda saanudki. Nii palju loomulikult sai, et liidrid igal ringil ära näha ja omadele kaasa elada, aga jah, võistluse nautimisest oli täna asi kaugel.
Hommikusse veel korra tagasi tulla, siis hommikul ärgates oli tervislik seisund väga ja väga nutune. Pea valutas kergelt ja nina ka selline tatise ja väga tatise vahepealne, aga köha oli kohe häirivalt tugev ja tunne, et ka temperatuur normaalsest kõrgem. Aga õnneks kraadiklaasi pole, nii et ei pea võimaliku palaviku pärast muretsema.  Kiiresti üks Coldrex sisse ja üks veel kaasa, et peale võistlust suusakeskuses üks kuum tee teha ning tööle.
Päeva peale olukord isegi halvenes, nii et peale võistlust sõin kõhu täis, andsin rahvale teada, et pealelõunal olen töövõimetu ja kohe alla, et võimalikult kiiresti voodisse saaks. Teised jäid veel mingile suurele koosolekule, kus meie töö kokku võeti ja peale koosolekut tuli veel suusaradadelt kola ära koristada. Nii et nendest kahest tegevusest suutsin kõrvale viilida.
Nii et otse koju, kiiresti kuuma dushi alt läbi ja teki alla.
Ärkasin telefonihelina ja Marko küsimuse peale, et mida täna õhtul teeme ja kuhu lõpetamist vaatama läheme. Kell oli sel hetkel seitse, ehk et olin jutiga maganud üle nelja tunni. Ja õnneks oli see uni nii piisavalt kosutav, et suutsin end püsti ajada ja õueriided selga panna.
Otsustasime, et kaugele ei hakka minema ja et meie küla vahetuses läheduses olevas teemajas on  videoprojektor suure ekraaniga, siis lähemegi just sellesse teemajja lõpetamist vaatama. Ergo lubas ka natuke hiljem ühineda ning ka 3 meie grupi venelast tulid meie seltsi. Nii et lõppes see istumine toreda väikse peokesega.
Algselt oli küll plaanis natuke suurem üritus korraldada – ajada kokku kõik vabatahtlikest eestlased ja minna Tammsaare muuseumisse vabariigi aastapäeva- ja olümpia lõpetamist tähistama. Aga taas kord seati meid fakti ette, et Venemaal ei käi midagi nii, nagu sinu mõte liigub. Kui me Dianaga sel teemal rääkisime, et kas saaks õhtul muuseumis väikese laua katta, siis, meile täieliku üllatusena, anti vihjamisi teada, et see pole hea mõte. Et muuseumil on direktor kuskil ja temaga peab seda kooskõlastama ja et ei tea, kas see direktor üldse lubab jne. Ühe sõnaga, kas ei tahtnud Diana ise või on tõesti mingid müstilised direktorid, kes kõike keelavad, aga see üllas üritus jäigi meie unistuseks. Nii et vabariigi aastapäeva piduliku tähistamise, koos olümpiamängude lõpetamisega, veetsime Kaukaasia teemajas lihavalikut ja salatit süües, ning, kes konjakit, kes Jägermeistrit, kõrvale juues.
Vaheteemana siia info, et Eestist pärit vabatahtlikke pidavat siin olema kokku 9. See info pärineb ühelt EOK delegatsiooni liikmelt, kellega mõne päeva eest tänaval tutvusime. Mina tean kaheksat. Meil, Laura keskuses on 5 – mina, Marko, Ülle, Ergo (need nimed on korduvalt blogis läbi käinud) ja Jõhvist on siin üks kergejõustiku treener, Viktor Bredpannikov ning all rannikuklastris on kuskil hotellis ka tema tütar (nendest kirjutas ka Delfi enne mängude algust). Suusahüppemäel on Elari, kes elab meiega samas külas ja lisaks on all see tüdruk, kellega Vene saatkonnas viisasabas koos seisin (kahjuks nime ei tea). Aga kes see üheksas on, oleks endalgi huvitav teada. Lisaks vabatahtlikele olen eestalstest kohanud veel Tiit Pekki, kes on murdmaa poole peal FIS-i tehnilise telegaadi asetäitja ning ka legendaarset laskesuusaatamise kauaaegset vedajat, Kalju Valgust, kes on laskesuusastaadionil lasketiiru kohtunik. Lisaks eelmainitutele, oleme kohtunud siin nii peaministriga, terve EOK delegatsiooniga, tereve rea fotograafide ja ajakirjanikega(nii kirjutavatest kui ka pilti näitavatest) ning lisaks veel mitmete toredate eestlastest pealtvaatajatega.
Tervitused neile kõigile.
Tulles nüüd tagasi põhiteema, ehk EV aastapäeva ja mängude lõpetamise juurde, siis samas teemajas oli kokku üle saja vabathtliku, kes lõpetamisele häälekalt ja emotsionaalselt kaasa elasid. Iga hümni ajal tõusti püsti, Venemaa hümni lauldi kõvasti kaasa, omade kiitusele elati aplausi ja kisakooriga kaasa ja kui olümpiatuli kustus, siis nuteti ja kallistati ja kiideti ja lubati Koreas kokku saada. Tegelikult oli väga ehe ja armas ning tõestas, et vene inimesele lähevad sellised asjad täiega peale, et seda sama vabatahtlikkust nauditakse ja uusi tutvusi tahetakse leida. Marko salvestas osa sellest liikuva pildina ning ehk jõuab midagi ka youtube´i või mujale, kust seda näha võimalik. Ka meie laua venelased olid väga väga rahul ja vähemalt tänasel päeval lubasid kõik, et kohtume nelja aasta pärast Lõuna Koreas (või enne seda Eestis).
Tegelikult on ikka müstiliselt suur vahe Eestimaal elaval venelasel ja Venemaa laiadel avarustel elavatel. Siinsed (tänasel päeval siis Venemaa)venelased on tohutult avatud ja siirad. Mõnedel vanematel on küll jäänud nõuka aja pärandina viilimine ja töö mängimine külge, aga noored on hästi suhtlusaldid, tulevad kohe järgi, kui sa tööd tehes eeskuju näitad, tahavad suhelda välismaalastega ja kui saavad ingliskeeles suhelda ja kui sellega ka hakkama saavad, on siiralt rõõmsad. Natuke täpsemalt selles eraldi peatükis, aga tänase päeva lõpetakski selle lihtsa vene inimese kiitmisega.  
Homme lähevad Marko ja Ülle koju. Minul ja Ergol veel üks päev vaja siin veeta    

Pildid:

1. Meeste 50 km esimene ring

2. Fotograafid saagi jahil

3. Viimane hetk enne suusastaadionilt (lõplikku)lahkumist

4. Teemajas olümpiat lõpetamas. Ergo ja Marko

5. Osa teemaja seltskonnst