21. Päev (20.02) – Taas vaba päev

Et ilmad võivad oma korrektuure võistluste käiku tuua ja võistlusi on vaja ilmaolude pärast edasi lükati, on võistluste lõpu poole rohkem võistlusvabu päevi. Teine põhjus ka see, et viimaste päevade maratonideks saaksid kõik sportlased korralikult välja puhata. Aga et siiani kõik korralikult sujunud ja edasi pole ühtegi võistlust lükatud, siis lühikese aja tagant teine vaba päev.
Lähimatest suurematest kohtadest veel Adler läbi käimata, nii et täna Adlerisse. Adleri keskus asub Sotshi ja olümpiapargi vahel. Kuigi tegelikult on kogu rannikuäär üks pikk Sotshi linn, kutsutakse selle ühte otsa siiski Adleriks. Kunagi on Adler olnud ka iseseisev linn, aga juba kuuekümnendatel sai Adleris Sotshi osa, aga et Sotshi ja Adleri vahel on mingi osa maad vähese asustusega, võib neid kohtadena siiski eraldi nimetada.
Nii et täna siis Adler.
Et väga pikalt ei plaaninud Adleris ringi kolada ning teades, et Adler on oluliselt väiksem Sotshi keskusest, siis vaevalt, et seal terve päev õnnestukski täita, nii et väga varakult teele asuda ei planeerinud. Sõime kümnest rahulikult hommikusöögi ning kiirustamata rongi peale. Adlerisse jõudsime täpselt keskpäevaks. Ainuke, mida teadsime, oli fakt, et Adleris on turg ja eeldades, et nii raudteejaam kui ka turg asuvad linna keskel, siis rongi pealt maha minnes vaatasime esmalt, kuhu enamus rahvast liigub, astusime ka meie nende jälgedesse. Turule me ka jõudsime, aga turgu meie mõistes seal ei olnud. Olid lihtsalt mingid suuremad ja väiksemad putkad, kus müüdi pudi-padi ja suveniire ning kõik. Kolasime veel natuke suurte majade vahel, nägime olümpiamängude hoovi poolt, mis erineb täiega selle fassaadist ja arutasime oma vahel, et see Adleri keskus on ikka tõega pisike ja et jalutame parem randa. Tuldud teed natuke tagasi, aga et meie ette jäi raudtee ja et raudtee on kahest küljest okastraadi ja kõrgepingega piiratud, siis siit kaudu polnud lootustki randa saada. Küsisisime siis veel kord ühe kohaliku käest, et kus keskus asub ja see tädike osutas hoopis teise suunda, et raudteejaamast hoopis teises suunas on Adleri keskus ja et istuge bussile ja sõidke paar peatust edasi. Spordimehed, nagu me oleme, paari peatust bussiga sõitma ei hakanud ja suundusime jala tagasi raudteejaama poole. Kohe nägime ka teeviita, mis näitas, et Adleri tsentrisse 1,2 km. Rahuliku kõnniga 10-15 min teekond ja astusime edasi. Raudteejaamast mööda jõudes läks kõnnitee kitsamaks ja hakkas sootuks ära kaduma. Uurisime siis uuesti, et kaugel veel ja kuidas minna ning seda korda küsisime seda politseiniku käest. Oli selline tore kohalik mundrikandja, kes soovitas siiralt tagasi minna ja bussi peale istuda. Keskus pidavat 5 km kaugusel olema. Seda muidugi palju ja juba kolmandat korda suundusime raudteejaama juurde. Seda korda siis selleks, et bussi peale istuda. 17 rubla(0,35 eur) eest lasti meid bussi ja vist tõesti 4-5 km pärast hakkasid kesklinna meenutavad majad ilmuma. Nii et politseionul oli õigus.
Jalutasime kesklinna poole, vaatasime rajooni administratsiooni hoos olevat laste näitust ning Lenini monumenti ning suundusime ranna poole. Võrreldes Sotshi rannaäärega, on Adleris vähem kaubandust, aga rohkem söögikohti ja et kell oli juba 1 läbi, siis kõhtki andis märku, et võiks ühes neist maha istuda. Valdavalt oli tegu shashlõki kohtadega ja et ühe korraliku grusiini tehtud shashlõki vastu ei saa midagi olla, siis ühes sellises ka maandusime. Enne küll käisime vee piiril vett näppimas ja rannal kivikesi vaatamas, et mõne suveniirina koju tassida.
Lõunaks korralik ports shashlõkki ja kõrvale pudel keskmise hinnaklassi Abhaasia kuiva punast veini. Kui liha oli maitsev ja ports päris korrlik, siis veini kohta sama öelda ei saa. Eriti kui rääkida esimesest pokaalist. Teine tundus juba maitsvam ja pudeli lõpp veel parem. Aga nii palju küll, et selle hinnaklassiga veinid Eesti söögikohtades on ikka kordades paremad. Ja arvestades, et tegu sisuliselt aia taga valmistatud veiniga, on ikka arusaamatu küll, et selline pooltoores keskpärane vein maksab ligi 20 eurot pudel. Aga et lõpuni selle jõime, siis päris lootusetu asi ei olnud.
Kõht täis ja uuesti liikvel, leidsime lähedusest vaateratta ja et midagi mõistlikumat kohe pähe ei tulnud, siis selle kabiini ka ronisime. Ja õieti tegime. Kõrgelt vaadates tajud linna mastaabid palju selgemini ära ja avastad ka selliseid detaile, mida alt ei näe. Põhiline, mille avastasime, oli olümpiapark, mis ei olnud üldse kaugel ja fakt, et sinna viis jalgtee ja et jalakäiate sild asub suure sinise katusega maja kõrval.  Nii et ei mingit vajadust uuesti bussi peale minna, vaid saab rahulikult jalutada olümpiaparki. Korra küll eksisime ära ja turnisime läbi ehitusplatsi ja mingi vösa, aga õigele teele me välja jõudsime ja veidi aja pärast olümpiapargis ka olime. Täna oli olümpiapark kuidagi rahulikum. Rahvast küll oli, aga selliseid väikseid gruppe, kes mingit performancit iga nurga taga tegid, neid enam polnud. Veidi istumist ja koogi söögimist ning jõudsime järeldusele, et jalutame natuke ringi, vaatame sponsorite telgid üle ja siis koju. Täna autasustamist vaatama ei jää. Olgugi, et täna mängitakse Eesti hümni, leidsime, et see ei vääri ootamist. Jalutasime veel veidi sponsorite (olümpiamöngudel on tegelikult partnerid, mitte sponsorid) telkide vahel, nagu ikka mõtlesime mingi lolluse välja, milleks tänasel päeval oli Samsungi telgis mobiiltelefonidel vene keele vahetamine eesti keele vastu (päris äärmusesse ei läinud ja ainult 3 telefoni said uue keele), siis veel üks kiire pannkoogi söömine ja kodu poole liikuma me hakkasime. Seda korda valisime rongi asemel bussi. Et uus kiirtee üles mägedesse läheb praktiliselt raudtee kõrval, siis vaatepilt bussiaknast pea sama, ms rongiaknast ja ka sõiduaeg ligilähedane,  nii et suurt vahet ei ole, kas istud bussis või rongis.
Üles Esto Sadokki jõudes oli selline väsimus peal, et tunne, nagu oleks pika päeva tööl olnud. Kiire sõõk ja natuke kirjutamist ja magama.
Kokkuvõtvalt oli huvitav, aga imelikult väsitav päev. 

Pildid:

1. Adleri kirik

2.Olümpiamängude fassaadi tagune

3. Karjuv papagoi Adleri rannas