Eelnevale veel
järjeks, et kuna laskesuusatamist täna ei olnud, siis saime varakult koju.
Hüppasime korraks veel ka Tammsaare muuseumi, et Diana telefoninumber võtta,
vaatasime lähemalt ka tamme, mille esimesed eestalstest siiajõudjad olid
istutanud(tamm ise on kuivanud, aga et see on ajaloolise väärtusega, kuna
erinevatel aegadel on inimesed oma sõnumeid tamme sisse lõiganud, siis on see
kuivanud puu lihtsalt paksu värvikihiga kaetud, et puu mädanema ei hakkaks)
ning 
otsustasime, et läheme Roza Hutorisse sõõma. Pool tundi pesemisele ja
kammimisele ning bussi peale. Roza Hutoris astusime sisse ühte Musta mere köögi
nimelisse söögikohta ja sinna ka jäime. Võtsime ette pudeli Gruusia
Kinzmaraulit ja vaatasime hokit, venelasi, melu ja natuke ka sõime.
Selles söögikohas oli vist 200+ inimest ja seintel umbes 10 ekraani ning igal pool sama pilt – hoki.
Et mängisid Venemaa ja USA, siis parema kujutlusvõimega inimesed võivad ette kujutada, mis seal toimus. Kui keegi juhtus nägema, siis venelastel jäeti üks värav lugemata ja lõpuks venelased kaotasid bullititega 2:3. See, mis saalis toimus, on kirjeldamatu. Seda peab nägema, kuidas venelased elavad hokile kaasa ja kuidas tähistatakse omade väravat ja kuidas vastaste. Kahjuks venelased sel korral kaotasid. Kahjuks selle pärast, et olime Markoga valmis venelaste võidutantsu pildistama, aga jah, kahjuks seda ei juhtunud. Lõpp oli nii kurb ja nukker, et minul oli küll venelaste kaotuse üle kahju. Ja kahju ka veel selle pärast, et venelaste väravavaht mängib Pärnumaal toodetud Frontier hokikepiga.
Aga vähemalt õnnestus ära näha, kuidas saalitäis rahvast reageeris väravale.
See oli ikka päris meeletu. Mehed tantsisid, naised kiljusid, lapsed karjusid: „Rossia,
Rossia“ jne. Võimas.
Lõpetasime oma veini ja Roza Hutori keskväljakule. Täna läksime turvakontrollist läbi otse lava ette ja nautisime alguses mingit kaskate tantsivat segakoori ja hiljem mingit venelaste tuntud naislauljat. Kontserdid lõppevad igal päeval kell 10 korraliku ilutulestikuga. Nii et kui ei teaks, et oled Venemaal, siis ei usukski. Niivõrd võimas ja väljapoole suunatud on kogu see olümpia ja sellega kaasnev meelelahutus.
otsustasime, et läheme Roza Hutorisse sõõma. Pool tundi pesemisele ja
kammimisele ning bussi peale. Roza Hutoris astusime sisse ühte Musta mere köögi
nimelisse söögikohta ja sinna ka jäime. Võtsime ette pudeli Gruusia
Kinzmaraulit ja vaatasime hokit, venelasi, melu ja natuke ka sõime.Selles söögikohas oli vist 200+ inimest ja seintel umbes 10 ekraani ning igal pool sama pilt – hoki.
Et mängisid Venemaa ja USA, siis parema kujutlusvõimega inimesed võivad ette kujutada, mis seal toimus. Kui keegi juhtus nägema, siis venelastel jäeti üks värav lugemata ja lõpuks venelased kaotasid bullititega 2:3. See, mis saalis toimus, on kirjeldamatu. Seda peab nägema, kuidas venelased elavad hokile kaasa ja kuidas tähistatakse omade väravat ja kuidas vastaste. Kahjuks venelased sel korral kaotasid. Kahjuks selle pärast, et olime Markoga valmis venelaste võidutantsu pildistama, aga jah, kahjuks seda ei juhtunud. Lõpp oli nii kurb ja nukker, et minul oli küll venelaste kaotuse üle kahju. Ja kahju ka veel selle pärast, et venelaste väravavaht mängib Pärnumaal toodetud Frontier hokikepiga.
Aga vähemalt õnnestus ära näha, kuidas saalitäis rahvast reageeris väravale.
See oli ikka päris meeletu. Mehed tantsisid, naised kiljusid, lapsed karjusid: „Rossia,
Rossia“ jne. Võimas. Lõpetasime oma veini ja Roza Hutori keskväljakule. Täna läksime turvakontrollist läbi otse lava ette ja nautisime alguses mingit kaskate tantsivat segakoori ja hiljem mingit venelaste tuntud naislauljat. Kontserdid lõppevad igal päeval kell 10 korraliku ilutulestikuga. Nii et kui ei teaks, et oled Venemaal, siis ei usukski. Niivõrd võimas ja väljapoole suunatud on kogu see olümpia ja sellega kaasnev meelelahutus.
Pildid:
1. Nii tehakse trenni
2. Esimeste eestlaste istutatud tamm
2. Esimeste eestlaste istutatud tamm
3 Rahva tants Roza Hutori keskväljakul
No comments:
Post a Comment