14 päev (13.02) – Võistluste ja hääle kaotamise päev

 Täna naiste 10 km klassikat ja meie töökohaks mix tsoon. Et mix tsooni sisse kuulub ka võistluskeskuse sissepääs, siis mõned inimesed peavad tööl olema juba kaheksast. Ja täna minu kord varakult kohal olla.
Täna esimest korda üldse tajusin, mida tähendab, kui töökoht elukohast kaugel on. Mitte ainult siinset olukorda arvestades, vaid üldisemalt ja laiemalt ning pikema perioodi jooksul. Et mida tähendab, kui iagal hommikul pead varakult tõusma, et tööle jõuda ja tagasi koju jõuad hilja. Et mida tähendab, kui tööle minek ja töölt tulek võtab päevast ära 2-3 tundi.
Et kaheksast tööpostil olla, pidin hommikul ärkama kell 6. Veerand tundi riidesse, veel veerand tundi söömisele, pool tundi, et köisraudtee algusesse jõuda, 15 min. Köisraudteega ja siis veel paarkümmend minutit, et üles suusakeskusesse jõuda. Kodus oled harjunud, et tööle jõuad 2-3 minutiga ja ei oska mõeldagi, mida tähendab pikk töölesõit.
Vahemärkusena siia üks „homse“ päeva juhtum. Kuna kirjutan seda päev hiljem, siis kirjatüki mõistes homsel õhtul kohtasime juhuslikult veel ühte eestlast. Köisraudtee järjekorras näitab Marko järsku ühe seljakoti peale ja käseb lugeda. Seal lipik ja lipikul kiri VALGUS. Küsisin siis mehe käest alguses vene keeles, et mida see tähendab? Pöördus siis ta minu poole ja akrediteeringul nimi Kalju Valgus. Sellest veidi pikemalt homses sissekandes, aga praeguse teemaga haakub see nii, et see Kalju elab Musta mere ääres Adleris sõidab koju 2,5 tundi. % tundi päevas tööle- ja kojusõidu peale kulutada – see on juba midagi sellist, millest raske aru saada. Aga tänasesse päeva tagasi.
Kaheksast olin suusakeskuses ja asusin uhkelt akrediteeringuid kontrollima. Ja nii päris mitu tundi, kuni uus töö leiti.
Ilm oli veel soojemaks minemas, kui eile oli ja et rada võimalikult heas seisukorras hoida, keelati ühel rajalõigul suusakde testimine ning kui kohtunikud midagi uut välja mötlevad ja parasjagu eestlased rahulikemate kohtade peal on, siis üks meist uue koha peale saadetakse. Meie brigaadis on peale meie veel üks mees, kes inglise keelt oskab ja pole väga palju valikutki, keda saata.
Nii ma siis uue koha peale liikusin ja kuni võistluste lõpuni sinna ka jäin. Koht oli võistluste jälgimiseks hea ja et muud eriti teha polnud, siis vaatasin rahulikult naiste 15 km cl võistlust. Et mitte päris logelemiseks asi ei muutuks, liikusin natuke staadioni poole ja jälgisin, et ilma valet rahvast rajal ei liiguks.
Peale naiste võistluse lõppu sain veel rahulikult tunnikese puhvetis istuda, enne kui laskesuusa võistlusi pidin vaatama minema ja et täna oli arvuti kaasas, siis ka natuke mõistlikumalt aega veeta.
Marko oli olümpiapargis hokivõistlustel ja pidi laskesuusatajate võistluseks otse laskesuusa rajale tulema, nii ma lippud hooldemeeste juures valmis tegin ja rajale, juba tuttavasse kohta, liikusin.
Täna meeste 20 km individuaal ja meilt kõik mehed rajal, nii et on, kellele karjuda. Marko jõudis ka vahetult enne esimest startijat kohale, nii et ei jäänud talgi midagi nägemata.
Enne võistlusi olen hooldemeestelt alati ka stardinimekirjad võtnud, nii et rajal on täpselt teada, kellele kaasa elada ja milla seda teha. Täna olid mingid Tveri suusasõbrad meie kõrval ja lubasid meie omadele kaasa elada, kui stardinimekirja neile näitan ja ka venelastele kaasa elan. Leppisime siis kokku, et meie aitame neid ja nemad meid. Lisaks oli just meie ees ka üks Sveitsi treener, kes ka omasid palus häälekalt innustada, nii et karjumist oli palju. Lisaks muidugi soomlased ja lätlased ning ka leedukad, kellele kaasa elasime. Kõik kokku andis aga tulemuseks selle, et juba õhtul tundsin, et kurk hakkab imelikuks minema ja etteruttavalt homsesse hüpates, võin öelda, et järgmisel päeval rääkimisest küll midagi välja ei tulnud.
Võistluste ajal oli meist 10 m kaugusel veel kaks Eesti lippu lehvimas ja kui vahelt rahvas ära kadus, saime ka nendega tutvust sobitama minna. Loit ja Kersti Viljandist,Sakala suusaklubist, olid meie poisse toetamas. Nii et eestalasi ikka liigub siin ringi.
Peale võistlust avastasime veel, et ka suusakeskuses on võimalik õhtust süüa, kusjuures toit oli isegi parem kui oma küla sööklas. Et ka köisraudtee oli võistlustelt lahkuva rahvahulga tõttu ülekoormatud, siis ega väga sinna rahvamassi ei kippunudki. Sõime rahulikult oma õhtusöögi ja pool tundi hiljem saime ilma järjekorras seismata alla.
Kodus veel natuke uudiste lugemist ja kirjutamist ning magama.
Homme on meeste 15 km klassikat ja meie sinisel rajal. Õhtul laskesuusatamises naiste 15 km individuaal ja kui häält veel natuke jätkub, siis ehk ka sinna raja äärde.     

Pildid:

1. Suusarajad

2. Kohalik transport inimeste vedamiseks

3. Triin Ojaste intervjuud andmas