Lõppumõtted

Selle peatükiga lõpetan oma olümpiablogi ja tänan kõiki, kes viitsisid seda lugeda ja kõiki, kes siit enda jaoks midagi huvitavat leidsid.

Panen siin kirja oma mõtted Sotshi 2014 olümpiamängudest, mis ei pruugi ühtida üldise arusaamaga mängudest.

Olümpiamängud
Venemaale oli neid olümpiamänge vaja, see on fakt ja rohkem kui sport, on olümpiamängude eesmärk poliitiline.
Olümpiamängudel on kaks peamist suunda:
1. Välispoliitiline
Venemaal oli vaja näidata maailmale, et Venemaa on muutunud, et Venemaal on kõik ilus, rahvas rõõmus ja rahulolev, riik on tugev ja majandus õitseb. Ja see läks korda. Nii palju, kui välismaalastega rääkida sai, on kõigil emotsioonid Venemaa edust laes.
Et seda saavutada, oli vaja ehitada tükike Euroopat Venemaa sisse. Kogu piirkond, alates Sotshiga ja lõpetades Roza Hutori külaga. Vahemaa nende kahe koha vahel  80 km ja kogu see ala on tundmatuseni muudetud. Vanad linnaosad ja –majad lihtsalt ümbritseti 2 meetrise aiaga ja kõrvale ehitati ülimoodsad hotellid ja majad. See, et pooled hotellid on alles valmimisjärgus, on tõsiasi ja kahtlen, kas need üldse kunagi valmis saavad. Paljudel majadel oli peal müügikuulutused ja mingit ehitustööst polnud jälgegi. Kesktänava äärsed suured hotellid olid õhtul pimedad ja kui need juba olümpia ajal olid tühjad, siis vaevalt, et neid kunagi õnnestuks välja müüa.
Et pilt ilusam paistaks, olid hotellid väljastpoolt valgustatud, koridorides põlesid tuled ja osadel rõdudel olid öösiti valgustused. Ehk et kui lihtsalt mööda sõidad, tundub, et hotellis keeb elu. Kui aga tähelepanelikult hakkad jälgima, märkad, et tegelikkuses on sajast aknast ainult üks  “valge”
Tekib küsimus, et kes küll sellised investeeringud on sinna teinud ja suurem küsimus veel selles, et miks seda tehtud on. Kuna hotellid ei ole tüüpilised, Euroopa mõistes keskmised alpi hotellid, vaid suured, mitmesaja (või tuhande) numbritoaga hotellid, siis minu mõistus kinni ei võta, mis moega neid täita saaks. Arvestades, et põhilised kliendid peaksid olema mäesuusa turistid, siis, arvestades, et ka üleval on suur mäesuusa keskus tohutu suure külaga (olümpia ajal elasid seal sportlased ja ametnikud), siis lihtsalt ei ole võimalik, et Esto Sadoki või Roza Hutori hotellidesse kliente leiaks. Ehk et minu küsimus uuesti, et kes küll olid need inimesed ja ettevõtted, kes sinna investeerisid ja loodavad tulu teenida. Väga suure tõenäosusega on ka need mingil moel riigi rahadega ehitatud ja eesmärgiks mitte kasumi teenimine, vaid maailmale näitamine, et kõik on meeletult ilus. Samuti tekitab imestust vabatahtlike küla Esto Sadokis. 10-11 suurt, 5 korruselist kortermaja, milles meie elasime, on munitsipaalomandis ja peale olümpiat peaksid seal korterid saama arstid, politseinikud, õpetajad jne. Külas, kus pole mingit tööstust ja enne olümpiat elas 76 peret, on nüüd 10 suurt maja, kokku ligi 800 korteriga. Lisaks sellele mitukümmend uut väiksemat (2-3 korrust) korrusmaja külaliskorteritega. Lisaks terve tänava pikkus uhkeid ja väga uhkeid hotelle.
Aga välismaalastele, kes seal olid, oli pilt vapustav ja nende arvamus venemaast täielikult ja täpselt selline, nagu organiseerijate soov oli.

2. Sisepoliitiline
Oma rahvale oli vaja näidata, et Venemaa on SUUR riik, keda terve maailm austab, Venemaa on riik, mis saab kõigega hakkama ja et Venemaa on riik, kus on hea elada.
Ja ka see õnnestus täiega. Sellist ajupesu ja enesekiitust, mis kohalikust meediast tuli, on raske ette kujutada. Venemaa on parim, kogu maailm imetleb meid, kogu maailm kiidab meid, meie sportlased on parimad ja edasi samas rütmis. Juhtusin ise korduvalt kuulma venelastest pealtvaatajate imetlusi, et mis kõik valmis on ehitatud, kui ilus see kõik on, kui puhas kõik on, kuidas tuled säravad ja nii edasi.    Ehk et venelaste enesehinnangut tõstis olümpia tugevalt.

3. Tükike Euroopat(või pigem idamaade priiskavat luksust) keset Venemaad
Nüüd on Venemaal olemas koht, kus korraldada suurüritusi. Sel aastal on tulemas F1 võistlused, järgmiste jalgpalli MM finaal toimub Sotshis, G8 kohtumine saab samas toimuma. Nii et nüüd on, kuhu suurtes kogustes välismaalasi tuua, ilma et peaks hakkama millegi vana ja viltuse pärast häbenema.
Aga eelmise peatüki järjeks. Seda kõike on nii palju ehitatud, et kuidas küll kõigile rakendust leida.
All, Musta mere ääres Sotshis ja Adleris nii palju ise ei olnud ja ei oska adekvaatselt hinnata, aga ka seal tundus tohutult uusehitisi, mis olid valmis ja ka neid, mis olümpiaks valmis ei saanud, mitmed olümpialinnakud, mis ehitatud kortermajade stiilis ja kus elasid sportlased, lähevad tõenäolielt korteritena müüki, aga kes neid ostab. Kas tõesti tehakse odavmüüki ja venelased saavad endale Sotshi osta kinnisvara. Või kui keegi neid kortereid ei taha, kas tõesti hakatakse inimesi Sotshi ja Adlerisse ümber asustama, et valmisehitatud kortereid täita.

4. Sport
Ja uskuge või mitte, aga ka spordil oli oma osa. Eriti kui võitsid „omad“
Sai piisavalt palju jälgitud kohalikke TV ülekandeid ja kui meie siin kirume aeg-ajalt Kuuset, et räägib palju ja kiidab omasid liialt, siis see, msi vene kanalitest tuli, oli ikka päris hirmus. Kui venelased juhtusid kaotama, siis kindlasti on teised kasutanud ebaausaid võtteid, tarvitanud rohtusid jne, siis omade võidu korral unustati võistluste kommenteerimine ja keskenduti ainult konkreetsele sportlasele ja tema saavutustele. Eriti naljakas oli vaadata/kuulata hoki kommentaare.
Positiivne oli venelaste toetus omadele (ja mitte ainult omadele) . Staadionidel elati häälekalt kaasa, raja ääres toetati kisaga ja suvalise teleka ees, suvalises kohas, ei hoitud emotsioone tagasi.Juhtusime Vene-USA hokilahingut vaatama  koos umbes 100-150 kohalikuga ühes söögikohas. See, mis toimus, oli vaatamist väärt. Ei, mitte hokilahing telekas, vaid see, kuidas kõrtsus mängule kaasa elati. Iga õnnestumise peale karati püsti ja aplodeeriti ning kisati kaasa. Iga ebaõnnestumisele järgnes pahameele väljanäitamine. Kui keegi ei mäleta, siis normaalaeg lõppes viigiga, kusjuures üks venelaste värav jäi kohtunike poolt lugemata. Karistusvisetega võitsid aga ameeriklased ja see oli väga nukker vaatepilt. Enne karistusvisete lõppu, kui venelased olid veel juhtimas, oli Marko valmis filmima venelaste rõõmutantsu ja laudade peale ronimist ja ehk ka hulgi shampusepudelite lahtikorkimist. Aga see, mis siis juhtus, oli tõeliselt nukker. USA viskas kaks vastuseta väravat ja võitis mängu. Saal jäi hetkeks vaikseks, mitte keegi ei uskunud sellisesse lõppu. Siis tõusti püsti ja lihtsalt lahkuti. 90% saalis olnuist läks lihtsalt minema. Ise me veel vaatasime, et kas ka seal olnud lauatäiele ameeriklastele midagi öeldakse, aga ei, lihtsalt rahvas lahkus kurvalt. Isegi kohtunikku ei lubatud seebiks keeta, ega ameeriklasi tagasi oma kodumaale saata. Lihtsalt tõusti ja lahkuti ja lahkuti vaikselt, midagi lõhkumata ja kellelegi haiget tegemata.

5. Vabatahtlikud
   
Et ise ka olümpiamängudel vabatahtlikuna, siis see kindlasti kõige selgem teema.
Kohe alustuseks peab mainima, et niivõrd sõbralikku, heatahtlikku ja suhtlusaldist seltskonda ei ole tükk aega kohanud. Alles päris mängude lõpus jõudis minuni, mis selle põhjus ja miks selline vabatahtlike valik.
Peab mainima, et Sotshi mängude vabatahtlike keskmine vanus on vist ajaloo kõige madalam. Ametlikel andmetel 23 aastat (võrdluseks Vancouver ja London vastavalt 40 ja 36 aastat). Tegelikult ju lapsed alles ja mida sellised teavad spordist ja kuidas nii noored hakkama saavad. Aga et iga koha peale oli keskmiselt 2,5 vabatahtlikku, siis hakkama saadi. Aga see ei olnud  tähtis, et vabatahtlik oleks oma tööl tugev. Vabatahtlikke oli sellise varuga, et kui olekski mingi probleem tekkinud, oleks mitu asendajat hoobilt leitud. Tähtis oli see, et vabatahtlikud oleksid abivalmid, head suhtlejad, rõõmsad ja eelkõige haritumad ja targemad kui keskmine venelane, ehk et välismaailmale jääks venelastest ainult positiivne mulje. Ja sellega olid korraldajad 100% täkkesse pannud. Ei mina, ega näiteks ükski meie korteri välismaalastest, suutnud ühtegi negatiivset hetke meenutada, mis oleks seotud venelastega. Pigem vastupidi, kui rääkida meie korteri venelastest või üldse kõikidest, kellega mingi kokkupuude oli, siis kõikide kohta võib ainult ülivõrdes rääkida.
Huvitav ka see, et enamus nendest venelastest, kellega seal suhelda tuli, said ise väga hästi aru, et mängud on suures osas propaganda ja et tegelik elu Venemaal erineb olümpial nähtust kardinaalselt. Aga ometi olid nad uhked, et Venemaa on mängude korraldamisega hakkama saanud.   
Ehk veel kord, haritud venelane on tõeliselt meeldiv vestluspartner ja täiesti võimatu on võrrelda neid Eestis elavate venelastega.

Kui nüüd kogu see jutt lühidalt kokku võtta, siis olümpiamängudega jäin rahule. Olid ääretult toredad ja töised 4 nädalat, mille jooksul sai näha nii võitjate kui ka kaotajateemotsioone, sai oma naha peal tunda, mida tähendab suurvõistluste korraldus ja mida tekitab temperatuuri ootamatu tõus või langus, leidsin häid sõpru erinevate rahvuste seast ja mis kõige olulisem, jõudsin veendumusele, et 4 aasta pärast tasub uuesti proovida.
Ja veel kord, tänan kõiki, kes viitsisid seda kõike lugeda 

Pildid:
1. Turvatud keskkütte torujuhe
2-4. Pildid Esto Sadoki uuest linnaosast

26. Päev (25.02) – Kojusõit

 Lõpuks on see päev käes, kui saab siiajääjatele lehvitada, kotid käe otsa ja Esto Sadoki vabatahtlike küla väravas turvamehele lehvitada ning, head aega soovides, värav enda järel lõplikult kinni tõmmata ja rõõmu tunda, et õhtuks koju. Lennuk peaks plaani järgi rattad maast lahti saama 15:20, natuke alla 3 tunni Peterburgi, seal 3 tundi ootamist ja edasi Riiga, kus peaksime manduma 21:45. Et Marek tuleb Tartusse viia, siis päris otse koju ei saa, aga kuskil 4 paiku öösel olen arvatavasti juba oma voodis.
Eile õhtul lootsin, et saan check-in’i netis ära teha, aga mingil põhjusel Sotshist väljuvale lennule seda teha ei saanud. Nii et tuleb lennujaamas pikalt passida.
Arvata võis, et tänasel päeval lennujaamas kohutav rahvamass ja kiirelt ei toimu midagi. Üleeile oli teadete tahvlile ilmunud soovitus, et kõik, kes lähipäevil lendavad, peaksid lennujaamas olemas 3 tundi enne lennuki väljumist. Nii et kui tahtsin seda soovitust järgida, siis hiljemalt 11 pidin toast välja astuma. Hommikul varakult läks Dirk mingile ekskursioonile Staliniga seotud kohtadesse ja Woody kolistas ka juba suht varakult, nii et enne kaheksat olin ka mina jalul. Tunni ajaga pakkisin viimased asjad kohvrisse ja avastasin, et käe otsa tuleb võtta 2 kotti (suur ja väike seljakott), kõige paksem jope- ja kõige raskem dressikas selga. Eesmärk veidigi kohvri kaalu normi piiresse saada(isegi dushigeeli- ja shampooni pudelid kallasin pooltühjaks). Siis veel pesu ära anda, külast välja registreerida ja oligi kõik, mis teha vaja. Et natuke aega veel üle ja lihtsalt niisama lennujaamas pole ka mõtet passida, siis veel netis kiiresti Eesti uudised lahti ning põgus tutvumine oludega, kuhu varsti saabuma peab. Kell 11 bussipeatusesse ja lennujaamas olin täpselt 3 tundi enne lennu väljumist.
Väikesed segadused veel lennujaamas, kuna kohvri kaal oli 7 kg üle normi ja mille eest tuli eraldi tasuda 1600 rubla. Teine ja suurem jama sellega, et kohvrit ei saanud otse Riiani saata, vaid tuleb Peterburis pagasist välja võtta ja uuesti check-in läbida. Aru ma ei saanud, milleks selline jama ja ka klienditeenindaja laiuatas käsi, et tema ei tea, miks ja ta ei tea ka seda, kes võiks teada. Hiljem Enn Hallik, keda lennujaamas kohtasin ja kellega sama lennu peal olen, oskas öelda, et Peterburis läheme ühest terminalist teise ja selle pärast ka uuesti check-in vaja läbida. Kohutavalt nõme, sest lootsin, et ei pea rasket kohvrit tassima enne, kui Riias maandume. Aga ei saa nii lihtne see olema.
Lennuk startis plaanist pool tundi hiljem, aga et tuul tagant, siis Peterburis maandusime peaaegu et õigel ajal.
Siselennud maanduvad Peterburis uude terminali ja et välislennud väljuvad vanast, siis tuli oma kodinad pagasist välja võtta ja teise terminali sõita. Õnneks see oli transiitreisijatele päris lihtsaks tehtud ning kohalik shuttle buss korjas kõik transiitreisijad peale ja sõidutas kiiresti vanasse terminali.
Et Sotshis oli meil kõigil pagasi kaaluga probleeme, siis esimese asjana läks kohe pagasi ümberpakkimiseks. Et mul kohvris suur vabatahtliku spordikott, siis seljakotist kola kõik spordikotti, lisaks kohvrist veel mõned raskemad riideesemed ja et tunde järgi oli kohver 20 kilo ümbruses, siis edasi check.in´i. Kotti kaalule pannes näitas kaal 22,8 kg, aga et ülekaal normi piires, siis esimese hooga kõik korras. Siis aga paluti ka käsipagas kaalule panna ja näit tõusis hoobilt 34 kiloni. Leti taga olev tüdruk natuke pööritas selle peale silmi (kokku ikkagi 6 kg üle), aga ju ta ei viitsinud sehkendama hakata ja lasi mul minna. Enn Hallik ja Tiit Lääne olid oma ülekilod jaotanud kahte seljakotti, nendel tekkis probleem, et käsipagasina on lubatud ainult üks kott ja kahte kohe kindlasti ei lubata lennukisse. Tuli neil siis kahest uuesti üks tekitada või ka teine käsipagasi kott pagasisse anda.
Lõpuks kottidega ühele poole saadud, tuli ka passikontrollist läbi minna. Mina oma humanitaarviisaga sain kiiresti läbi, Enn ja Tiit veetsid seal oma ajakirjanike akrediteeringutega märksa rohkem aega. Peterburi lennujaama tollitüdrukud lihtsalt ei teadnud, mida tähendab ajakirjanike olümpiaakrediteering ning võttis enne jupp aega, kuni kõrvaltoast nõu käidi küsimas. Ajakirjanikel, sportlastel, hooldemeestel ja muudel EOK egiidi all olümpial käinutel ei ole tavapärast viisat passis, vaid akrediteering ongi viisaks, erinevalt vabatahtlikest, kes vajasid eraldi ühekordset humanitaarviisat. Ja eks kõik tollitööttajad seda ei teadnud. Sellest ka väikesed segadused passikontrollis
Passikontrollist ka läbi, jäi tunnike lennuki väljumiseni. Kiire tiir lennujaama poes, kust mõned kommipakid veel kotti (oluliselt kallimalt küll, kui poest oleks saanud, aga ülekilode eest makstav hind oleks ületanud kommide maksumuse vahe kordades) ja oma värava juurde lennukisse pääsemist ootama.
Kohe meie juures istusid vabatahtlike riietes inimesed ning rääkisid eesti keeles, ja et ma siiani ei tea, kes on see üks mulle tundmatu vabatahtlik (nagu ühes eelnevas tükis kirjutasin, peaks Sotshis olema 9 eestlasest vabatahtlikku. Kaheksat ma tean), siis sai kohe juttu tehtud ja uuritud, et kellega tegu. Enne küll juba vaatasin, et vabatahtliku jaoks liiga „kõvad“ akrediteeringud, aga eks oli ka selliste lubadega vabatahtlikke ja arvasin, et ju mõned ametlike delegatsioonide saatjad või midagi ligilähedast. Tuli aga välja, et ei olnudki vabatahtlikud. Olid hoopis dopingukütid ja loomulikult on dopinguküttidel ligipääs igale poole. Nii et eestlaste seltskond erinevatel positsioonidel aina laieneb.
Lennujaamas ajasin juttu ka läti tüdrukutega (kes samuti vabatahtlike riietes). Tuli välja, et üks neist oli minuga koos töötanud. Mitte küll võistluste kontrolli meeskonnas, vaid, kui õieti aru sain, siis staadioni ettevalmistuse meeskonnas, aga et korraga nii palju vabatahtlikke koos, siis võõra meeskonna inimesi suht raske meeles pidada. Seda enam, et tööl kõik ühte moodi riides.
Aga mis mind üllatas, oli see, et tüdrukute väitel oli Sotshis üle 40 Läti vabatahtliku. Nii et tõsiselt suur number, võrreldes Eesti üheksaga.
Lennuk Riiga startis õigel ajal ja ka maandus päris täpselt. Marek oli vastas ja et lapseke oli vaja Tartusse viia, siis tuli ette võtta reis Pärnusse läbi Tartu.
See aga tähendab, et minu olümpiateekond sai lõpu 26. Veebruaril ja seega kestis minu Sotshi 2014 olümpiamängud kokku kokku 27 päeva.
Siin ka lõpetaks oma igapäevase, aruande vormis oleva blogi ja tõmbaks sellele olümpiakuule joone alla.
Paar päeva seedin läbielatut ja usun, et ühe postituse panen veel siia. Mõtlen viimasele kuule tagasi ja kirjutan ühe üldisema peatüki oma emotsioonidest olümpiamängude- ja selle fassaadi taguse elu kohta, lisaks mõned kõlakad ja subjektiivsed hinnangud. Ehk et kokkuvõtlikult olümpiamängudest subjektiivse pilgu läbi, ent siiski nii objektiivselt, kui võimalik.    

Pildid:

1. Viimane autasustamine

2. Olümpiatule kustumine

3. Olümpia on selleks korraks läbi

Pildid Sochi 2014 Facebooki lehelt

25. Päev (24.02) – Kes lahkub, kellel veel üks päev olla

 Olümpiamängud on läbi ja rahvaste liikumine meie külas on alanud. Esimesi lahkujaid oli näha juba eile, kuid täna on alanud suurem liikumine. Meie omadest lähevad täna ära Ülle ja Marko, meie Ergoga jääme veel üheks päevaks.

Palju on äraminejaid ja et paraolümpia esimesed vabatahtlikud juba saabuvad, on üks suurem segadus siin hetkel.
Vahemärkusena nii palju, et kuna valdav enamus paraolümpia tegevusest toimub suusa-ja laskesuusastaadionitel, siis enamus vabatahtlikke, kes paraolümpiaks tulevad, majutatakse just meie külla. Nii palju, kui äraminejaid, on ka uusi tulijaid. Päris palju on ka selliseid, kes on mõlemad olümpiad siin. Meie grupist on selliseid vist 3 või 4. Saavad mõned päevad rahulikult puhata ja läheb neil uueks koolituseks kohe lahti. Nii et sebimist on palju.
Et mul midagi targemat teha ei olnud, siis sõitsin Ülle ja Markoga alla lennujaama kaasa. Saadan nad ilusasti lennuki peale ja edasi lähen natuke veel kaubandust uurima. Vaja leida ehitusmaterjali pood, kust saaks mõned kruvid osta. Siia tulles lõhkusid lennujaama laadijad mu uue kohvri ja nüüd tuleb remontima hakata.
Ehitusmaterjali poe leidsin Krasnaja Poljana külast. Tagasiteel astusin seal bussist välja ja esimene vastutulija juhatas kuhugi hoovide sügavusse, kus soovitud pood asus ja kust vajalikud kruvid ka sain. Nüüd vähemalt lootus, et saan tagasiteel kohvrit ratastel veeretada ja mitte käe otsas tassida.
Ehitusmaterjalide poe kõrval oli ka üks kohalik kõrts, kust sain selle reisi kõige odavama söögiportsu. Kui muidu pead korralikuma söögi ja klaasi veini või õlle eest välja käima suurusjärk 700-1000 rubla (15-20 eur), siis seal sai korraliku, praekartulitega lihaportsu ja kannu õlut ainult 320 rubla eest (7 eurot).
Kõht täis, uuesti bussi peale ja koju kohvrit remontima.
Et õhtul midagi tarka teha polnud, kirjutasin natuke ja hakkasin asju pakkima. Et võrreldes siiatulekuga on juures 28000 rubla(=580 eurot. Selline summa on lehel, millele alla kirjutasime) eest vabatahtliku riidevarustust, siis läheb kogu selle kraami pakkimisega raskeks. Eks tuleb võimalikult palju seljakotti toppida ja midagi ka selga panna, aga fakt on see, et ülekaal tekib ja homme lennujaamis ilma ülekilode eest maksmata vist ei pääse.
Kohver peaaegu pakitud, sai veel kodused uudised üle vaadataud, toakaaslastega telefoninumbrid jae-maili aadressid vahetatud ning viimast korda Esto Sadokis magama mindud.
Homme hommikul lõplik pakkimine ja üheteistkümnest bussi peale ning lennujaama.

Pildid:

1. Veebruar Adleris

2. Moodne venelane

3. Ülle ja Marko äralend 

24. Päev (23.02) – Olümpiamängud on lõppenud

Täna siis see päev, kus viimast korda sai üles mäkke, oma suusakeskusesse, ronitud ning viimane tööpäev selja taha jäetud ning see päev, kus olümpiatule gaasikraan „off“ positsioonile keeratakse. Ehk et täna saavad olümpiamängud ametlikult lõpu.

Sissejuhatuseks nii palju, et tänu süvenevale haigustundele suuremat mõnu tänasest päevast, eriti ennelõunast, ei tundnud, aga kõigest järjekorras.
Hommikul pidime tööl olema kell 9:30 ja meie vastutusalaks määrdekabiinid. Meile Markoga tähendas see aga seda, et suure tõenäosusega võetakse meid olümpiarõngaste taga olevale alale, mis kõikidest teistest kohtadest kõige raskem. Kui jätta välja finishiala, siis just olümpiarõngaste taga on kõige rohkem fotograafe, hooldemehi ja treenereid ning muidu pealtvaatajaid (vabad sportlased jms,), kes omadele tahavad kaasa elada. Täna oleks Marko seal peaaegu et ära lintshitud. Tahtis natuke vara raja liikluseks kinni panna, mis muidugi ei meeldinud paljudele hooldemeestele ja fotograafidele ning olukord läks päris pinevaks. Aga kõik lõppes siiski kenasti ja Marko jäi sel korral terveks. Suht raske oli täna kogu võistluse ajal. Sportlased möödusid meist kokku 10-l korral ja iga kord tuli kellegiga „tõsiselt“ rääkida, et igal suvalisel hetkel ei tohi nad liikuda nii, nagu neile meeldib. Ja et olukord oli piisavalt närviline, siis ega väga võistlusele keskenduda saanudki. Nii palju loomulikult sai, et liidrid igal ringil ära näha ja omadele kaasa elada, aga jah, võistluse nautimisest oli täna asi kaugel.
Hommikusse veel korra tagasi tulla, siis hommikul ärgates oli tervislik seisund väga ja väga nutune. Pea valutas kergelt ja nina ka selline tatise ja väga tatise vahepealne, aga köha oli kohe häirivalt tugev ja tunne, et ka temperatuur normaalsest kõrgem. Aga õnneks kraadiklaasi pole, nii et ei pea võimaliku palaviku pärast muretsema.  Kiiresti üks Coldrex sisse ja üks veel kaasa, et peale võistlust suusakeskuses üks kuum tee teha ning tööle.
Päeva peale olukord isegi halvenes, nii et peale võistlust sõin kõhu täis, andsin rahvale teada, et pealelõunal olen töövõimetu ja kohe alla, et võimalikult kiiresti voodisse saaks. Teised jäid veel mingile suurele koosolekule, kus meie töö kokku võeti ja peale koosolekut tuli veel suusaradadelt kola ära koristada. Nii et nendest kahest tegevusest suutsin kõrvale viilida.
Nii et otse koju, kiiresti kuuma dushi alt läbi ja teki alla.
Ärkasin telefonihelina ja Marko küsimuse peale, et mida täna õhtul teeme ja kuhu lõpetamist vaatama läheme. Kell oli sel hetkel seitse, ehk et olin jutiga maganud üle nelja tunni. Ja õnneks oli see uni nii piisavalt kosutav, et suutsin end püsti ajada ja õueriided selga panna.
Otsustasime, et kaugele ei hakka minema ja et meie küla vahetuses läheduses olevas teemajas on  videoprojektor suure ekraaniga, siis lähemegi just sellesse teemajja lõpetamist vaatama. Ergo lubas ka natuke hiljem ühineda ning ka 3 meie grupi venelast tulid meie seltsi. Nii et lõppes see istumine toreda väikse peokesega.
Algselt oli küll plaanis natuke suurem üritus korraldada – ajada kokku kõik vabatahtlikest eestlased ja minna Tammsaare muuseumisse vabariigi aastapäeva- ja olümpia lõpetamist tähistama. Aga taas kord seati meid fakti ette, et Venemaal ei käi midagi nii, nagu sinu mõte liigub. Kui me Dianaga sel teemal rääkisime, et kas saaks õhtul muuseumis väikese laua katta, siis, meile täieliku üllatusena, anti vihjamisi teada, et see pole hea mõte. Et muuseumil on direktor kuskil ja temaga peab seda kooskõlastama ja et ei tea, kas see direktor üldse lubab jne. Ühe sõnaga, kas ei tahtnud Diana ise või on tõesti mingid müstilised direktorid, kes kõike keelavad, aga see üllas üritus jäigi meie unistuseks. Nii et vabariigi aastapäeva piduliku tähistamise, koos olümpiamängude lõpetamisega, veetsime Kaukaasia teemajas lihavalikut ja salatit süües, ning, kes konjakit, kes Jägermeistrit, kõrvale juues.
Vaheteemana siia info, et Eestist pärit vabatahtlikke pidavat siin olema kokku 9. See info pärineb ühelt EOK delegatsiooni liikmelt, kellega mõne päeva eest tänaval tutvusime. Mina tean kaheksat. Meil, Laura keskuses on 5 – mina, Marko, Ülle, Ergo (need nimed on korduvalt blogis läbi käinud) ja Jõhvist on siin üks kergejõustiku treener, Viktor Bredpannikov ning all rannikuklastris on kuskil hotellis ka tema tütar (nendest kirjutas ka Delfi enne mängude algust). Suusahüppemäel on Elari, kes elab meiega samas külas ja lisaks on all see tüdruk, kellega Vene saatkonnas viisasabas koos seisin (kahjuks nime ei tea). Aga kes see üheksas on, oleks endalgi huvitav teada. Lisaks vabatahtlikele olen eestalstest kohanud veel Tiit Pekki, kes on murdmaa poole peal FIS-i tehnilise telegaadi asetäitja ning ka legendaarset laskesuusaatamise kauaaegset vedajat, Kalju Valgust, kes on laskesuusastaadionil lasketiiru kohtunik. Lisaks eelmainitutele, oleme kohtunud siin nii peaministriga, terve EOK delegatsiooniga, tereve rea fotograafide ja ajakirjanikega(nii kirjutavatest kui ka pilti näitavatest) ning lisaks veel mitmete toredate eestlastest pealtvaatajatega.
Tervitused neile kõigile.
Tulles nüüd tagasi põhiteema, ehk EV aastapäeva ja mängude lõpetamise juurde, siis samas teemajas oli kokku üle saja vabathtliku, kes lõpetamisele häälekalt ja emotsionaalselt kaasa elasid. Iga hümni ajal tõusti püsti, Venemaa hümni lauldi kõvasti kaasa, omade kiitusele elati aplausi ja kisakooriga kaasa ja kui olümpiatuli kustus, siis nuteti ja kallistati ja kiideti ja lubati Koreas kokku saada. Tegelikult oli väga ehe ja armas ning tõestas, et vene inimesele lähevad sellised asjad täiega peale, et seda sama vabatahtlikkust nauditakse ja uusi tutvusi tahetakse leida. Marko salvestas osa sellest liikuva pildina ning ehk jõuab midagi ka youtube´i või mujale, kust seda näha võimalik. Ka meie laua venelased olid väga väga rahul ja vähemalt tänasel päeval lubasid kõik, et kohtume nelja aasta pärast Lõuna Koreas (või enne seda Eestis).
Tegelikult on ikka müstiliselt suur vahe Eestimaal elaval venelasel ja Venemaa laiadel avarustel elavatel. Siinsed (tänasel päeval siis Venemaa)venelased on tohutult avatud ja siirad. Mõnedel vanematel on küll jäänud nõuka aja pärandina viilimine ja töö mängimine külge, aga noored on hästi suhtlusaldid, tulevad kohe järgi, kui sa tööd tehes eeskuju näitad, tahavad suhelda välismaalastega ja kui saavad ingliskeeles suhelda ja kui sellega ka hakkama saavad, on siiralt rõõmsad. Natuke täpsemalt selles eraldi peatükis, aga tänase päeva lõpetakski selle lihtsa vene inimese kiitmisega.  
Homme lähevad Marko ja Ülle koju. Minul ja Ergol veel üks päev vaja siin veeta    

Pildid:

1. Meeste 50 km esimene ring

2. Fotograafid saagi jahil

3. Viimane hetk enne suusastaadionilt (lõplikku)lahkumist

4. Teemajas olümpiat lõpetamas. Ergo ja Marko

5. Osa teemaja seltskonnst

23. Päev (22.02) – Eelviimane tööpäev

Olümpiamängud alagasid köha ja nohuga ning lõpetavad samaga. Kuna ilmad on siin imelikud, et kord paistab päike, siis jälle külm ja siis kuskilt külm tuul puhumas, on igapäevane probleem, kui paksult end riidesse panna. Hommikul lähed kodust välja paksu jopega, päeval tuleb aga päike välja, kütab õhu täiega soojaks ning hakkad riideid ükshaaval seljast võtma. Lõpuks oled ainult T särgi väel väljas. Ja siis kuskilt tuleb üks külm tuulehiil või läheb päike pilve taha ja hakkad uuesti riideid selga toppima. Eks selle tulemusena ongi tuul läbi tõmmanud ja täna hommikul oli nina taas kinni ja kõha andis tunda. Nii hull asi õnneks ei olnud, et oleks pidanud voodisse jääma, nii et hommikul kiire Coldrexi tee ja õigeks ajaks tööle.
Täna meie vastustusalaks sinine trass, ehk et teine 5 km ring ja võistluseks naiste 30 km. Minule anti kolm abilist ja valvata koht, kus kõige suurem võimalus võõrastel rajale sattuda ja kus ka treeneritel meeldib ringi liikuda. Natuke keeruline koht, aga elu on siin näidnud, et mida keerulisem siin sinu töökoht rajal on , seda rohkem sa ka näed. Nii ka täna, minu koha juurest möödusid sinise raja 3 lõiku, nendest üks ka kogu raja kiireim laskumine, kus mehed on kiiruseks mõõtnud 85 km/h. Nii et võistlust oli huvitav vaadata. Ja et tegelikkuses ka tööd väga palju polnud, siis sain täiega võistluse kulgu jälgida.
Peale naiste võistluse lõppu meid kinni ei hoitud ja et täna ka laskesuusas viimane võistluspäev, meeste teade, siis vaikselt laskesuusa staadioni poole Markoga ka liikusime. Christian, meie sakslasest sõber, oli kellegiga laskesuusa staadionilt head suhted loonud ja lubas meid sportlaste koridori kaudu tribüünile viia, nii et täna raja ääres kaasa elada ei saa (tegelikkuses oli olukord täpselt vastupidine). Hooldemeeste juurest tõime oma lipud, hoiatasime mehi, et täna me ei karju raja ääres ja liikusime tribüünide poole, et Christianiga kokku saada. Christianit aga tribüünide juures ei olnud. Alguses mõtlesime, et Christian lihtsalt meiega natuke nalja teinud ja ise naudib tribüünil võistlust ja meid „unustanud“  ja et see nüüd küll saksalik ei ole. Hiljem selgus, et Christian oli saanud pileti balletile ja ja vaatas hoopis all külas etendust.
Nii et kiiresti juba tuttavasse kohta raja ääres. Aga et start oli juba õige lähedal, siis kõik võimalikud kohad, kus lipuga lehivitada, olid hõivatud ja kiiresti tuli uus plaan välja mõelda. Et mõned päevad tagasi, õhtul telekast laskesuusatamise ülevaadet vaadates, jäi silma üks koht, kus kedagi ei olnud, aga mida kaamera näitas, siis sinna otsustasimegi minna. Tegelikult oli see pealtvaatajatele keelatud ala, aga et sellesse kohta sai üle meie raja, siis läkisme sinna, nagu õiged mehed kunagi. Aga et Venemaal selline huvitav tava, et kus üks ees, sinna kogunevad kohe ka teised, siis ei läinudki kaua aega, kui pealtvaatajaid hakkas meie juurde lisaks tulema. Kes üle pealtvaatajate ala aia, kes aia alt, kes sootuks kuskilt burgataguste kaudu. Tegime siis kurjad näod pähe, panin kotis olnud vabatahtliku jope selga (enne olin erariietes, kuna tribüünile poleks vabatahtliku riietes tohtinud minna) ja hakkasime korda looma. Nii et lõpuks olid kõik üleliigsed pealtvaatajd õigetesse kohtadesse saadetud ja me saime oma eelisõigust kasutades kõige parematel kohtadel omadele kaasa elamiseks. Hilisema info kohaselt oli meie lippe ka mitu korda rahvusvahelises telepildis näidatud, nii et kohavaliku osas oleme õigel teel olnud. Võistlus lõppes nagu ikka, meie mehed  said ringiga sisse ja viimasele ringile ei läinudki, aga eks see ole meie tänane tase. Lähinaabrid pole suutnud isegi meeskonda välja panna. Et võit venelastele, käis staadionil ja ümbruskonnas pidu veel pikalt, nii et isegi peale õhtusööki üleval staadionil, ei olnud võimalik normaalse ajaga köisraudteega alla külla saada. Kohaliku shuttle bussiga saime vahepealsesse peatusesse sportlaste küla väravas ja seal ütles bussijuht, et edasi ta sõita ei saa, tee on suletud ja kõik tõsteti bussist välja. Egas midagi, mööda pimedat ja kitsast sõiduteed edasi köisraudtee poole. Iga vastutuleva auto eest võimalikult teeserva tõmmates, liikusime üles ja köisraudtee juurde jõudsime ning lõpuks ka alla saime. Et tervis oli ikka viletsake, siis otse koju, kiire kuum dušš, Coldrexi tee sisse ja kohe magama. Homme viimane tööpäev ja tahaks ikka võimalikult tervena ka sellega hakkama saada.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et oli huvitav päev, aga kätte on jõudnud rutiin ja täiega ootan seda hetke, kui minu lennuk Adleri lennuväljalt rattad õhku saab. Koduigatsus on tekkinud ja järjest hullemaks läheb.  

Pildid: 

1. Finishijoone ehitus

2. Naiste liidrid 30 km maratonis

3. 3 Eesti gringot(Ergo, Marko, mina) koos mõmmiga