18. Päev (17.02) – Sotshi

Täna siis vaba päev ja plaan päeval Sotshis ringi vaadata ning õhtuks olümpiaparki,

Hommikul üheksast läksime sööma ja peale söömist kohe rongi peale ning alla Sotshi poole. Sõit Sotshi kestab natuke üle tunni ja veidi peale ühteteist olime kohal. Et mingit erilist plaani polnud, kuhu minna ja mida vaadata, siis raudteejaamast väljudes võtsime lihtsalt suuna paremale (sinna suundus rohkem rahvast) ja hakkasime vaikselt astuma. Veidi aja pärast jäi aga rahvast vähemaks ja veel natukese aja pärast avastasime, et oleme kuskil kaubahoovis pisikeste putkade keskel. Selge, et olime vales suunas liikuma hakanud. Astusime siis ühte pisikesse suveniiripoodi sisse ja saime teada seda, mida juba isegi taipasime, et oleme vales suunas liikunud ja linna süda asub hoopis vastassuunas. Ostsime poest mõned suveniirikesed ja nüüd juba õiges suunas liikuma.
Astusime siis näidatud suunas ja õige pea hakkasid paistma suunaviidad, mis kahes keeles juhatasid kõik olulisemad kohad kätte. Et siiani oli täitmata üks olulistest ülesannetest, saata mõned postkaardid Eestisse, siis esimene sihtkoht postkontor ja kaartide saatmine. Enne küll veel väike peatus linnavalitsuse juures (linnavalitsuse kõrval oli aukodanike sein, kus ka Hugo Reiljani nimi kirjas, kes minu mäletamist mööda endine Sotshi autoinspektsiooni ülem) ja järgmises suveniiripoes, kus järgmine ports nänni sai ostetud ning siis kohe ka postkontorisse. Täna oli tõeline vedamine, sest just 17.02. oli selles postkontoris eritembeldamine, ehk et ostes postkaardi, said ise valida, milline tempel peale lüüakse, kusjuures ka võimalik mitu templit peale lüüa. Väike sabasseismine, ngu Venemaal tavaks ja postkaardid saadetud saidki.
Et Sotshi on väidetavalt kõige pikem linn kontinendil, siis selge, et mingit laiust linnal olla ei saa ja et kogu linn kulgeb suhteliselt kitsa ribana mööda merekallast, on elu koondunud mereäärsele kitsale ribale. Kogu kaubandus ja söögikohad on pikki merekallast kulgeval alleel. Erinevates suveniiripoodidest sai veel natuke pudi-padi ostetud, natukene mere peal olevaid suuri laevu vaadatud (laevadele ilma pardkaardita lähemale, kui 500 m ei lastud), korralik ports grusiinide shašlõkki söödud ja natuke mingit kohalikku veini kõrvale juua, veidi veel linna uuritud ja oligi aeg hakata liikuma olümpiapargi poole, et esimest ja võibolla, et ka viimast korda autasustamistseremooniat näha.
Sotshist veel nii palju teema lõpetamiseks, et olümpiamängud on linnale hästi mõjunud. On näha, et keskmisest vene linnast niigi paremas olukorras asuvasse linna on lisandunud palju tänapäevaseid hooneid, palju klaasi ja metalli. Teed on korras ja ka liiklus tundus ebavenemaalikult sujuv ja teisi arvestav. Isegi vanad majad on saanud korralikud katted ning kesklinnas olevad paljukorruselistel majadel on terved fassaadid ühetaoliselt plaatidega kaetud(millest küll mõned alla kukkunud või katki), ehk täiesti kadunud on Venemaale omased rõdude kinniehitamine, mis igal rõdul eri stiili ja eri materjalist. Nüüd kogu sein ühtlane ja mis seal salata, esmapilgul jättis päris uusehitiste mulje. Nii et tegelikkuses jättis Sotshi päris ilusa ja hoolitsetud mulje. Aga eks kindel see, et väga suures osas on see siiski väline ilu ja mis selle taga peitub, võib olla sootuks argisem. Heaks näiteks selles osas on päris vanad ja räämas majad, mis selle asemel, et korda teha, on 3 meetrise aiaga ümbritsetud. Nii et kõik ikka selleks, et mingit „vana ja väsinud“ ilmet ei oleks.
Edasi siis raudteejaama ja olümpiaparki autasustamisele.
Täna autasustati naiste 1000 m kiiruisutamise esikolmikut ja eilset meeste 4x10 km suusatajaid.
Et autasustamisele järgneb ka kontsert, oli rahvast tõeliselt palju(võin ka muidugi eksida ja rahvas tuli just autasustamist vaatama ja kuna kohal, jäädi ka kontserti vaatama).
Autasustamine viidi läbi suht kiiresti. Ei mingit venitamist, ega ajaviitmist. Võitjad kutsuti lavale, loeti autasustajate nimed ette ja asuti medaleid kaela riputama. Edasi juhatati esikolmik kolme erineva fotograafide grupi ette ning iga grupi jaoks maksimaalselt minut poseerimist ning juba nad lavalt ära ka juhiti. Täpselt sama protseduur ka meeste teatenelikutega, küll selle vahega, et kuna mehi kokku 12, siis autasustamine võttis natuke rohkem aega ning et hõbemedali võitjad venelased, siis neil lubati hetk kauem fotograafide ees olla ja ka korraks lava ees rahvale poseerida. Kella küll ei vaadanud, aga usun, et kaks autasumist olid läbi 15 minutiga. Edasi väike vahepala, et ansambel saaks oma pillid ja muu kola paika vedada ning siis läks tõsiseks andmiseks. Esinejaks oli venelaste väitel üks tänase päeva kuumemaid Venemaa bände, P2.
Ja kuum see oli. Mehed tegid laval ikka päris head muusikat ja vedasid kogu platsitäie publikut kaasa. Polegi pikka aega midagi nii head kuulnud, nii et venelaste väide, et tegu ühe parima vene bändiga, vastab tõele.
Kontserdil saime kokku kahe eestlasega. Poole show ajal tulid täpselt meie ette kaks Eesti olümpiariietes meest ja loomulikult oli meie esimene asi neid kohe tervitama minna. Toomas ja Aivar olid tõsised olümpiafännid,kes järjest mitmetel olümpiamängudel käinud ning lubasid kindlasti ka järgmistel kohal olla. Et mehed plaanivad järgnevatel päevadel üles meie juurde tulla suusavõistlusi vaatama, siis täitsa võimalik, et kohtame neid veel. Mehed jäid veel olümpiaparki õlut jooma, meie aga, külmast natuke kanged, arvasime, et õlle asemel võiks üks pisike Jägermeister või konjak olla ja suundusime otse raudteejaama. Sealses puhvetis midagi sobivat loomulikult ei olnud, nii et piirdusime kohviga ja et õige pea tuli ka rong, siis kodu poole liikuma hakkasime. Tee peal sain kõne ka teamleaderilt, kes andis teada, et homme peame kella kümneks suusakeskusesse minema. Võistlusi küll ei toimu, aga rajal pidavat midagi teha olema. Ja et homme toimub ka ärajäänud laskesuusatajate meeste ühisstart, siis homme kindlasti ka laskesuusastaadionile.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et oli tore päev. Kõik tähtsad ülesanded on täidetud – kaardid saadetud ja enamus nänni kojuviimiseks ära ostetud ja ka autasustamistseremoonia nähtud. 

Pildid:

1.  Veebruar Sotshis

2. Olümpiamaskotid

3. Kes on näinud filmi "Briljantkäsi", saavad pildist aru 

4. Õhtune kontsert olümpiapargis