7. Päev (06.02) - Üks päev avamiseni

Koledad on need päevad, kui pead lolli tööd tegema ja täna oli üks sellistest. Päev, mis algas kenasti, ja lõppes väga huvitavalt, aga mis vahepeal vihastas täiega.
Hommikul läksime suusakeskusesse poole kümneks ning kohe pandi meid rajale valvama kohti, kus pealtvaatajad võiksid rajale pääseda. Töö, mis tegelikutl on hoopis teiste inimeste teha, aga tubdub, et kui kuskil midagi vaja teha, siis kõige kindlamad on võistluste kontrolli vabatahtlikud. Esimesed 2 tundi vahtisime lihtsalt niisama, kuidas sportlased ja hooldemehed treenivad ja suuski testivad. Mul oli veel ka selline koht, kus polnud mingit tegevust ja suht tüütu oli seal passida ning seljaga suurt puud soojendada. Õnneks oli täna ilm tõeliselt soe ja päikeseline, nii et vähemalt ilma poolest mingeid ebamugavusi ei tekkinud. Pigem vastupidi, sai kerge jume nina peale.
Kuskil eelnevalt kirjutasin, et lisaks politseile ja turvameestele, on ka sõjavägi varajatud kujul siin ametis. Täna sain seda kaks korda märgata. Seisin rajal oma koha peal ja kuulen, et mingi undamine kord valjeneb ja siis jääb jälle vaiksemaks. Nagu helikopter lendaks kuskil kauguses. Ja siis märkasin, et minust 50 meetri kaugusel on radarijaam lumehange peidetud. Mingil ajal hakkas lihtsalt radar keerlema ja sellest ka selline imelik heli.Tegu vist pole küll radarjaamaga, vaid mingi õhutõrje kompleksiga, mis ise sihtmärgi leiab ja siis kümnest torust tuld annab. Tene kord nägime sõjaväge õhtul koju mines, kui köisraudteega alla külla hakkasime laskuma. Üleval oli paarkümmend meest alpi küttide mundrites jai ise arutasime, et veel üks imelik vormiriietus siin.Alla jõudes nägime aga samu mehi sõjaväe autodesse ronimas, nii ju nad vist mingid varjatud kaitsjad olid.
Vormiriietest veel nii palju, et erinevaid on siin nii palju, et hakkab juba segamini minema, et mis on mis.Ja iga päev näed veel mingeid uusi. Lisaks vabatahtlike riietele on veel:
- turvamehed, kellel lillad vormirrided. Need on need, kes koos politseiga on kõikides sissepääsudes ja turvaväravate juures ning kes sind läbi kompavad.
- salajased turvamehed, kellel on must adidase dress ja keda näed kuskil kõrgemal kohal ümbrust jälgimas.
- transporditöötajd, kellel vene lipu värvides riided. Need on inimesed, kes bussipeatustes passivad.
- lumesaani juhid, kellel sinised riided.
- palgatöölised, kellel mingid arusaamatut värvi tunked ja kollased vestid.
Need on need, keda olen suutnud tuvastada. Lisaks neile on veel mingid mehed jäägri riietes, mingid inimesed sinivalgetes jopedes ja kindlasti veel mõned, keda kohe ei suuda meenutada. Aga selgelt on kõige rohkem vabatahtlike kirjusid riideid.
Tagasi tänase päeva juurde. Kella ühe ajal toimus taas üks testvõistlus ja kella kahest saime sööma. Peale sööki läksime võistluskeskuse juurde, et teada saada edasised plaanid. Nagu juba siin tavaks saanud, kiiresti ei juhtu midagi. Nii ka nüüd, passisime lihtsalt üle poole tunni kui keegi välja ilmus ja teatas, et vaja mingid lauad ringi tõsta. Mis seal ikka, kui vaja, siis vaja. Ilmnes, et mingid töötajad oli lauahunniku tõstnud sellele kohale, kuhu pidi autoparkla tulema. Kuna töölised olid lihtsalt ära läinud, siis on loomulikult vabatahtlikud need, keda saab igas olukorras kasutada. Laudu oli tõelislt suur kogus ja kuna keegi väga entusiastlikult tööd ei teinud, kulus terve pealelõuna sellele, et lauad oma uude kohta saaks. Kusjuures tõstsime lauad lihtsalt teiesele poole sõiduteed kõnniteele ja nii, et kolmveerand kõnniteest jäi jalakäiatele kinni. Arvestades, et kogu murdmaa suusakeskuse liiklemine käib mööda seda sama teed, siis üldse ei imesta, kui homme hakatakse (või hakkame ) sama hunnikut uude kohta viima.
Ja kui keegi arvab, et töötegemiseks on siin mingid riistad või mehanismid olemas, siis see on täiesti vale arvamus. Ainukesteks tööriistadeks, mida lahkelt kasutada saab, on labidas ja kang.
Ei ole midagi töö vastu, aga kui sa pead tegelema millegi sellisega, mis mingi idioodi poolt on korraldatud ja see tuleb ringi teha, siis ajab ikka vihaseks küll. Ja tundub, et selliseid olukordi on palju. Paiguti jääb mulje, et olümpiamängude korraldusliku poolega on alaustatud kuu aega tagasi ja nüüd üritatakse kiirkorras midagi ära teha, Aga et ei teata, kuidas see toimuma peaks, toimub mingi hüsteeriline tegutsemine, et ehk kuidagi tuleb välja. Igal juhul tänane päev küll meeldivate kilda ei liigitu.
Koleda päeva kompenseerimiseks otsustasime õhtul minna naaberkülla mehetegusid tegema. Plaan oli üks koralik õllekas leida ja üle vaadata koht, kuhu suur ekraan on paigaldatud. Olümpiaprogrammi vaatamiseks on 3 võimalust:
1. Minna olümpiaparki, kus pidavat olema ülisuur ekraan ja kus saab olümpiamelust osa.
2. Naaberkülas on ka suur ekraan ning ka mingi lava üles pandud, ehk et tundub, et seal saab ka mingi eeskava olema. Aga et seal on ala aiaga piiratud ja see ala ei ole väga suur, pole üldse kindel, kas ka reaalselt sinna ära mahuks.
3. Naaberküla raudteejaamas on kaks väiksemt ekraani, aga seal ei ole kindlasti olümpiamelu.
Fakt on, et  homme kuhugi läheme, aga kuhu, eks seda otsustame jooksvalt. Kui aega on, võiks isegi olümpiaparki minna, kui tööpäev pikaks läheb, tuleb vist naaberküla võimlustega leppida.
 Naaberküla nimeks on Roza Hutor ja siit lähevad köisraudteed üles mäesuusakeskusesse. Roza Hutor tundub olevat täiesti tühjale kohale ehittud linn, milles kõik majad suured ja eriliselt uhked. Kui seal ringi liikuda ja eriti veel pimedas, siis kindlast ei usu, et tegu Venemaaga, niivõrd võimas ja uhke kõik. Aga samas jälle küsimus, et mis selle kõigega  peale hakata, kui olümpiamängud läbi saavad. Sõna otseses mõttes on raha lõhna tunda igal sammul.
Selge, et venelased ise ei suuda ära imestad, kuidas selline ilu javägevus võimalikud on. Ka kõikenäinud välismaalased ei suuda sellest aru saada. Nende jaoks vist ongi Sochi nüüd Venemaa kuvand.
Välise iluga venelased ikka suudvad üllatada. Ja mis veel kõige rohkem üllatas, oli teeninduse kvaliteet. Selles puhvetis, kus meie oma õlled ja pitsad võtsime, olid ettekandjad tõeliselt viisakad ja naeratavad. Tundub, et neile on mingi eriline koolitus selles osas tehtud. Aga kas see ka kuu aja pärast nii on, see on omaette küsimus.
Tagasi kodu poole mines leidsime ühe ehtsa Iiri õlleka, aga et see oli suitsu täis, siis sealt sai kohe kiiresti välja tulla. Nii palju siis tubakavaba olümpia loosungist.
Tagasiteel sain ka teada, et homme pean alles pool kümme suusakeskuses olema, nii et õnneks varast ärkamist ei tule.
Kui tänanepäev kuidagi kokku võtta, siis rohkem teiste tegemata tööd teha ei taha.               

Pildid:
1. Lipud suusastaadioni katusel. Eesti lipp kolmas, peale Venemaad ja Jaapanit
2. Radarikompleks
3. Testvõistlus
4. Sportlaste küla mägedes
5. Olümpia maskotid