23. Päev (22.02) – Eelviimane tööpäev

Olümpiamängud alagasid köha ja nohuga ning lõpetavad samaga. Kuna ilmad on siin imelikud, et kord paistab päike, siis jälle külm ja siis kuskilt külm tuul puhumas, on igapäevane probleem, kui paksult end riidesse panna. Hommikul lähed kodust välja paksu jopega, päeval tuleb aga päike välja, kütab õhu täiega soojaks ning hakkad riideid ükshaaval seljast võtma. Lõpuks oled ainult T särgi väel väljas. Ja siis kuskilt tuleb üks külm tuulehiil või läheb päike pilve taha ja hakkad uuesti riideid selga toppima. Eks selle tulemusena ongi tuul läbi tõmmanud ja täna hommikul oli nina taas kinni ja kõha andis tunda. Nii hull asi õnneks ei olnud, et oleks pidanud voodisse jääma, nii et hommikul kiire Coldrexi tee ja õigeks ajaks tööle.
Täna meie vastustusalaks sinine trass, ehk et teine 5 km ring ja võistluseks naiste 30 km. Minule anti kolm abilist ja valvata koht, kus kõige suurem võimalus võõrastel rajale sattuda ja kus ka treeneritel meeldib ringi liikuda. Natuke keeruline koht, aga elu on siin näidnud, et mida keerulisem siin sinu töökoht rajal on , seda rohkem sa ka näed. Nii ka täna, minu koha juurest möödusid sinise raja 3 lõiku, nendest üks ka kogu raja kiireim laskumine, kus mehed on kiiruseks mõõtnud 85 km/h. Nii et võistlust oli huvitav vaadata. Ja et tegelikkuses ka tööd väga palju polnud, siis sain täiega võistluse kulgu jälgida.
Peale naiste võistluse lõppu meid kinni ei hoitud ja et täna ka laskesuusas viimane võistluspäev, meeste teade, siis vaikselt laskesuusa staadioni poole Markoga ka liikusime. Christian, meie sakslasest sõber, oli kellegiga laskesuusa staadionilt head suhted loonud ja lubas meid sportlaste koridori kaudu tribüünile viia, nii et täna raja ääres kaasa elada ei saa (tegelikkuses oli olukord täpselt vastupidine). Hooldemeeste juurest tõime oma lipud, hoiatasime mehi, et täna me ei karju raja ääres ja liikusime tribüünide poole, et Christianiga kokku saada. Christianit aga tribüünide juures ei olnud. Alguses mõtlesime, et Christian lihtsalt meiega natuke nalja teinud ja ise naudib tribüünil võistlust ja meid „unustanud“  ja et see nüüd küll saksalik ei ole. Hiljem selgus, et Christian oli saanud pileti balletile ja ja vaatas hoopis all külas etendust.
Nii et kiiresti juba tuttavasse kohta raja ääres. Aga et start oli juba õige lähedal, siis kõik võimalikud kohad, kus lipuga lehivitada, olid hõivatud ja kiiresti tuli uus plaan välja mõelda. Et mõned päevad tagasi, õhtul telekast laskesuusatamise ülevaadet vaadates, jäi silma üks koht, kus kedagi ei olnud, aga mida kaamera näitas, siis sinna otsustasimegi minna. Tegelikult oli see pealtvaatajatele keelatud ala, aga et sellesse kohta sai üle meie raja, siis läkisme sinna, nagu õiged mehed kunagi. Aga et Venemaal selline huvitav tava, et kus üks ees, sinna kogunevad kohe ka teised, siis ei läinudki kaua aega, kui pealtvaatajaid hakkas meie juurde lisaks tulema. Kes üle pealtvaatajate ala aia, kes aia alt, kes sootuks kuskilt burgataguste kaudu. Tegime siis kurjad näod pähe, panin kotis olnud vabatahtliku jope selga (enne olin erariietes, kuna tribüünile poleks vabatahtliku riietes tohtinud minna) ja hakkasime korda looma. Nii et lõpuks olid kõik üleliigsed pealtvaatajd õigetesse kohtadesse saadetud ja me saime oma eelisõigust kasutades kõige parematel kohtadel omadele kaasa elamiseks. Hilisema info kohaselt oli meie lippe ka mitu korda rahvusvahelises telepildis näidatud, nii et kohavaliku osas oleme õigel teel olnud. Võistlus lõppes nagu ikka, meie mehed  said ringiga sisse ja viimasele ringile ei läinudki, aga eks see ole meie tänane tase. Lähinaabrid pole suutnud isegi meeskonda välja panna. Et võit venelastele, käis staadionil ja ümbruskonnas pidu veel pikalt, nii et isegi peale õhtusööki üleval staadionil, ei olnud võimalik normaalse ajaga köisraudteega alla külla saada. Kohaliku shuttle bussiga saime vahepealsesse peatusesse sportlaste küla väravas ja seal ütles bussijuht, et edasi ta sõita ei saa, tee on suletud ja kõik tõsteti bussist välja. Egas midagi, mööda pimedat ja kitsast sõiduteed edasi köisraudtee poole. Iga vastutuleva auto eest võimalikult teeserva tõmmates, liikusime üles ja köisraudtee juurde jõudsime ning lõpuks ka alla saime. Et tervis oli ikka viletsake, siis otse koju, kiire kuum dušš, Coldrexi tee sisse ja kohe magama. Homme viimane tööpäev ja tahaks ikka võimalikult tervena ka sellega hakkama saada.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et oli huvitav päev, aga kätte on jõudnud rutiin ja täiega ootan seda hetke, kui minu lennuk Adleri lennuväljalt rattad õhku saab. Koduigatsus on tekkinud ja järjest hullemaks läheb.  

Pildid: 

1. Finishijoone ehitus

2. Naiste liidrid 30 km maratonis

3. 3 Eesti gringot(Ergo, Marko, mina) koos mõmmiga