Tänase päeva märksõnaks võiks olla, et ole õigel ajal õiges kohas ja suhtle inimestega. Tänu sellele juhtus selline tore asi, et saime tasuta piletid naiste curlingu võistlusele. Aga kõigest järjekorras.
Täna anti meile vaba päev ja mida ikka targemat teha, kui minna olümpiat avastama. Hommikul kümnest istusime Markoga rongi peale ja sõitsme alla olümpiaparki, et natuke ringi vaadata.
Mõte oli küll Sochi sõita, aga et õhtul
lubati meile piletid laskesuusa staadionile, meeste sprinti vaatama ja et
võistlused pidid algama kell 7, siis ei oleks Sochist tagasi jõudnud. Nii et
jäägu Sochi avastamine järgmiseks korraks. Nii et läksime hoopis olümpiaparki.
Seda olime näinud, kuidas olümpiapark öösel välja näeb ja kuidas olümpiatuli
süttib. Aga milline see päeval on, see vajas avastamist.Vahemärkusena nii palju, et täna, kui seda kirja panen (12.02), sain teada, et ka olümpiapark on tegelikult endise eestlaste asumi territooriumil. Käisime Markoga Tammsaare muuseumis ja muuseumi juhataja, Diana ütles. Ta oli seda ise ka alles suht hiljuti teada saanud. Tammsaare muuseumist aga pikemalt kahe päeva pärast ja tagasi olümpiaparki.
Olümpiapark on 200 hektaril asetsev hoonete kompleks, kus 5 spordihalli, 2 treeningute areeni, autasustamisväljak, olümpiaküla, ROKi hotel, pressikeskus, parterite telgid ja palju muud. Kokku mahub olümpiaparki mugavalt liikuma üle 75 000 inimese. Võrdluseks, Londoni suveolümpia toimus kokku 202 hektaril, kus oli 7 võistlusteobjekti. Sochis lisaks veel 5 suusalade võistluspaika mägedes. Nii et iga üks võib Sochi taliolümpia mastaape ette kujutada.
Olümpiaparki jõudes alustasime järgmiste taliolümpiamängude korraldaja, Korea
telgist (pigem küll suur hall), kus saime Korea riideid proovida ja
virtuaalselt näha, kus Koreas miski asi toimima saab. Edasi olümpiatule poole,
et ka päevasel ajal tuli lähedalt ära näha ja mõned pildid teha. Veel
vahemärkusena, et olümpiatuld remonditi juba. Mehed rippusid köite otsas, päris
tõrviku tipus ja midgi toksisid seal. Tundus, et tõrviku katteplaadid hakkasid
ära pudenema. Kuigi vahemaad ei ole pikad, on liikumiskiirus nullilähedane. Iga
nurga peal on midagi uut ja huvitavat ja vaja pilte teha. Lisaks erinevad
muusika-, tantsu-, laulu- ja muud showkollektiivid, kes iga natukese maa taga
oma programmi esitavad. Natuke üllatas nende kollektiivide program. Kui nüüd
tagasi mõelda, oli puht vene rahvamuusikat ja vene muusikat kuulda ainult ühes
kohas ja see üllatas. Aga eks korraldajad tahtsid ka siin näidata Venemaa
mitmetahulisust ja peab neile au andma, see tuli neil hästi välja. Rõhk oli
Venemaa vähemusrahvuste folklooril. Kasakate kaasakiskuvad tantsud ja -muusika,
mägilaste meeskoor, põhjarahvaste teemad, dixiland, show trummitüdrukud jne. Ja
kõik see oli hästi dünaamiline –enamus nendest kollektiividest liikusid ühest
kohast teise ja show käis ka liikumise ajal. Midagi pole öelda, see oli ilus ja
jättis hästi positiivse mulje. 
Tänaseks oli üks ülesanne, mis kindlasti vaja täita. Nimelt, mõned postkaardid
olümpia markide ja –templitega kodu poole postitada. Nii asusimegi postkontorit
otsima. Lihtsameelsena arvasin, et paar postkaarti saata on lihtne ülesanne,
aga kui natuke ette rutata, siis täitmata see jäigi. Aga enne, kui postkontorit
suundusime avastama, oli veel üks hea mõte tekkinud, rahulikult üks õlu juua ja
jalgu puhata. Alguses jäi märkimata, et ilm oli täna mitte isegi kevadene, vaid lausa suvine. Sõites rongiga olümpiapargi suunas, näitas rongi laetabloo +17 ja siis ka +18. Ise veel naljatasime, et midagi on termomeetriga lahti, ei saa olla, et rongis nii külm on. Esimese hooga ei osanud arvatagi, et see võib välistemperatuur olla. Aga nii se oli, väljas oli +18. Kui rong uksed lahti tegi ja sealt välja astusime, siis esimene asi, mis perroonil hämmastas, oli soe tuuleõhk. See ei olnud enam kevadine soojus, vaid täiega suvine. Ja soe oli kogu päeva jooksul. Vaid mingitel hetkedel, kui tuule mingisse arusaamatusse suunda pööras, tekkis külm tuuleõhk, aga muidu täiesti suvine ilm.
Jäime siis, õlleklaasid käes, vaba lauda otsima, aga et läheduses ühtegi vaba
ei olnud, maandusime ühe Kanada paari lauda. Et olümpiamängud on erilised, kus
kõik kõigiga suhtlevad, siis ka meil lähks koheselt elavaks vestluseks. Enne
veel, kui oma õlledega olime lõpuni jõudnud, oli meie sõprus seal maal, et
kanadakad kinkisid meile piletid naiste curlingu võistlusele. Meie poolt
vastukingitusena mõlemale Eesti Olümpiakomitee märk ja ülim rahulolu kõigil.
Tõe huvides peaks küll märkima, et kanadalastel olid piletid ka naiste hoki
matshile ja nad eelistasid hokit curlingule. Nii et päris nii ei olnud, et
andsid piletid ära jai se läksid kuskile puhvetisse sama asja telest vaatama. Aga
jutu mõte ikka selles, et suhtle inimestega, kunagi ei tea, milleks see võib
kasulik olla.Jan nii me curling halli suundusime. Kumbki meist ei teadnud mängust palju, aga eks mängu käigus saad aru, et mis ja kuidas. Peale selle on saalialad alati huvitavad –käib ju kogu tegevus sinu nägemisulatuses ja midagi ei jää varju.
Korraga toimusid võistlused neljal paraleelsel rajal ja tegelikult oli täiesti problem, et kõikidest mängudest tervikpilti saada. Mina keskendusin peaasjalikult kahe raja jälgimisele: Esimesel rajal Kanada Hiinaga ja neljandal rajal Venemaa Taaniga. Teisi mange sai lihtsalt silmanurgast jälgida (teasel rajal mängisid USA ja Shveits ning kolmandal rajal Rootsi ja Inglismaa)
Pikalt ei hakka kirjutama, aga alguses natuke igav mäng läks järjest
huvitavamaks ja kaasakiskuvamaks, põhusel, et järjest rohkem hakkasid mängust
aru saama. Ainuke negatiivne moment curlingu juures on see, et mängitakse
jäähallis ja külm hakkas pikapeale häirivaks muutuma.Ok, mäng vaadatud, pidime hakkama tagasi liikuma, et õigeks ajaks laskesuusa võistlusele jõuda. Enne veel aga vaja postkaardid ära saata. Nii et kiiresti postkontori poole ja siis rongile. Kui aga selle hoone juurde jõudsime, kus pidavat postkontor olema, nägime ainult tunglevat rahvamassi. Ega meie ainukesed olnud, kes olümpia postkaarti saata tahtsid. Et aeg oli juba otsakorral, siis seisma ei jäänud, vaid kiiresti rongile.
Laskesuusakeskusesse jõudsime parasjagu pool tundi enne võistlust. Määrdemeeste juurest võtsime oma kohustusliku varustuse, Eesti lipud, ja suundusime kokkulepitud kohta, kust pidavat meid tribüünile viidama. Meil ei olnud pileteid, vaid pidime koos suure grupi vabatahtlikega tribüünile minema. Ootasime siis seal koos umbes 50 vabatahtlikuga ja nagu ikka, keegi midagi ei tea, et mis, kuidas ja kuhu. Esimesed võistlejad juba startisid, kuid meil ikka ei mingi liikumist. Ootasime veel minuti ja saatsime kogu selle majapidamise pikalt ning läksime rajale, juba tuttavasse kohta kõige pikemal ja raskemal tõusul. Et võistlused olid juba alanud, siis kõige paremad kohad olid hõivatud, aga kuidagi end raja äärde ikka surusime. Alguses küll teise ritta, aga kui ikka röögid täiest kõrist teisest reast eesolevale kõrva, siis nii palju ikka nihkutakse, et pääsed vahele. Kõrval olnud venelased ei saanud pikka aega aru, et mis keeles ja mida karjume, aga kui ära seletasime, hakkasid koos meiega karjuma, ikka “jõuad-jõuad” ja “läheb-läheb” ja “pinguta veel” ja veel mõned loosungid. Nii et paiguti oli päris koomiline, kui venelased meiega koos karjusid.
Staadionilt koju mines avastasime ühe väikese kavaluse, kuidas vältida pikka
järjekorda köisraudee juures. Alati pole otsetee kõige kiirem ja nii me saimegi
ilma pikema sabatamiseta alla.Kokkuvõttes oli tore ja elamusterohke päev. Aga homme saab olema midagi sootuks teistsugust. Homme sprindid ja päev venib kindlasti pikaks. Plaanide järgi homme meie alaks määrdekabiinid ja seal algab töö juba kaheksast ning võib kesta õhtul kuueni. Õhtul küll helistati, et mina pean tund aega hiljem minema, nii et veidigi lohutust.
Pildid:
1. Olümpiapargi peatee
2 ja 3. Esinejad olümpiapargis mingite meestega
4. Olümpiatule tõrviku kiirremont
5. Määrdemmes Marek - selline on määrdemehe naeratus enne võistlust
6. Karmid sildid laskesuusa staadionil (õige märkus aga tundub koomiliselt kahemõttelisena)
No comments:
Post a Comment