2. Päev - Sekeldused algavad

Ei käi siin Venemaal midagi lihtsalt ja loogiliselt. Täna kell 14:30 oli ette nähtud minna akrediteerimiskeskusesse, et akrediteering ja riided kätte saada. Hommikul peale üheksat suutsin mõned viimased meilid kätte saada ja avastasin teate, et täna saab riideid kätte 9:30- 14:00. Egas midagi, kiiresti sööma ja koos kanadakaga  olümpiaparki. Arvestades, et sõidu peale kulub ligi tund, oli ajaga suht kriitiline.

Kohale jõudes nägime esimese asjana mingit rahvakogumit, mis oleks pidanud olema järjekord, aga mis tegelikkuses oli tüüpiline vene “järjekorras” seismine. Inimesed lihtsalt hunnikus koos ja pidevalt üritab keegi vahele trügida.Läksime ka siis sellesse hunnikusse, kus pidavat kirjade järgi olema vabatahtlikud, viimaseks. On see õige või vale, seda pidime alguses ise arvama. Ja kui igal pool mujal on vabatahtlike abistajaid murdu, siis akrediteerimiskeskuses neid millegi pärast ei olnud. Ok, seisime siis selles “järjekorras” ligi tunnikese ja saime ka vaikselt edasi ning lõpuks ka esimesest väravast sisse. See oli see värav, kust alles pääsesid akrediteerimiskeskuse territooriumile. Edasi olid mitu ust ja kõigil näiliselt samad kirjad peal. Üks vabatahtlik soovitas meil 14.uksest sisse minna ja sinna järjekorda seisma jääda.Seistes siis  selles järjekorras, avastasime mingi kirja, et alustuseks tuleb oma paberid lasta üle kontrollida maja teasel küljel asuvas 13-ndas toas. Igaks juhuks küsisin veel kahelt inimeselt üle, et kuhu me  minema peame. Lõpuks ikka selgus, et oleme vist õiges toas. Tore, seisime veel mingi pool tundi selles järjekorras, kuni minu kord tuli ja siis selgus, et põhimõtteliselt oleks pidnud kuskil veel enne käima, aga et ta saab ka ilma selleta. Hakkas siis minu nime otsima ja ei leia. Uuris siis ühelt teiselt, et miks mind süsteemis ei ole, midagi nad lobisesid ja kirjutasid mingi paberi välja, et pean sellega tuba 12 minema, et seal saab inimesi süsteemi sisestada. Egas midagi, uuesti välja ja number 12 tuba otsima. Igaks juhuks küsisin väljas veel ühe vabatahtliku käest, et kuhu kohta ma täpselt minema pean (imelik on ka see, et nii väljaspool aeda, kui ka seespool aeda on samal hoonel sama numbriga toad ja kui välja lähed, pead uuesti pikalt “järjekorras” ootama, et territooriumile sisse saada). Mees vaatas minu paberit, mille ma nr 14 toast olin saanud ja ütles, et tule kaasa, tema ongi toast 12. Ligikaudu 10 min otsis ta mu nime süsteemist ja siis teatas, et täna ma akrediteeringut korda ei saa, et turvakontroll pole mind veel kinnitanud ja ilma selleta akrediteeringuid ei väljastata. Andis ühe telefoni numbri, käskis sellele õhtul helistada ning homme samal ajal tagasi tulla. Etteruttavalt nii palju, et see number, mist a andis, oli olümpiamängude üldnumber, millele helistades tuleb järgmine number valida, mida ta mulle ei andnud ja ega ma ise osanud ka seda küsida, nii et õhtune helistamine mingit tulemust ei andnud. Homme lähen juba hommikul sinna tagasi, et ehk saab koha peal asja korda. Eks näe, kuidas see asi lõppeb. Võimalik, et homme on blogi viimane sisekanne, kus annan teada, et olen tagasi koduteel. Loodetavasti aga nii ikka ei lähe ja homme saan oma asjad korda ja riided kätte.
Vahepeal olin oma kontaktisikuga juba kokku leppinud, et homme hommikul lähen töökohale, nii et see tuli ka uuesti tühistada.
Egas midagi, rongi peale ja uuesti ajutisse koju tagasi.
Kolmas inimene meie toas on üks ameeriklane, kes töötab mäesuuskeskuses radade ettevalmistamisega. Tema tuli täna töölt, käes pilet avamistseremoonia esimesele peaproovile.
Neile olid mõned piletid grupi peale antud ja loosiga oli tema ühe pileti endale saanud. Kokku on peaproove 4 ja loodetavasti jõuan ise ka ühele nendest (kui ikka akrediteeringu enne päris avamist kätte saan).Huvitav on, et fotoaparaati ei lubata avamise proovidele kaasa võtta. Ju vist püütakse avamist võimalikult kaua saladuses hoida.
Täna nägin ka ära, mida tähendab turvakontroll olümpiamängudel. Kui eile sai ainult bussiga sõita, siis täna läksime akrediteeringute järgi rongiga. Rongijaama sisenemiseks oli meie peatuses vähemalt 5 sissepääsu, igas 4-5 metalliväravat koos pagasi läbivalgustusega ja iga värava juures vähemalt 5-6 turvatöötajat. Metallivärav oli nii tundlikuks keeratud, et mitte üks inimene ei saanud väravast läbi. Viimane kui üks kontrolliti kas käsidetektoriga üle või kombati läbi. Telefon kästi sisse lülitada, fotokas samuti, isegi pastakas tuli ette näidata, et see ikka kirjutab. Nii et selline saab siin igapäevane elu olema. Aga eks see ole meie turvalisuse nimel. Lisaks turvakontrollile väravas, on terve perroon erinevaid turvajaid täis. Nii raudtee turvateenistus, politsei ja ka kasakad. Pilt igatahes kirju. Kogu raudtee on terves pikkuses kahelt poolt piiratud 2,5 meetrise aiaga, millel veel pool meetrit okastraati peal, iga paarisaja meetri taga on turvakaamerad, nägemisulatuses on valvuriputkad, nii et täenäoliselt on see hetkel maailma kõige turvatum raudtee.
Veel ühte huvitavat vaatepilti juhtusin nägema. Ei saanudki aru, oli tegemist mingi vee- või kanalistasioonitoruga või voolas seal veel midagi kolmandat, igatahes maa peal ta oli ja toru oli see ka. Aga imelik oli, et toru ääres seisis iga 100 meetri tagant politseinik. Ma saan aru kui midagi valvatakse nii, et valvurid näevad üksteist, aga et peaaegu, et käest kinni saavad võtta, see on müstika. Või on äkki politseiniku ülevalpidamine odavam kui aed ehitada või mis kõige tõenäolisem, et aeda pole lihtsalt suudetud õigeks ajaks valmis saada. Keegi kohalik ütles, et president oli telekas öelnud, et Olümpiamängude rajatised on 99% ulatuses valmis. Ja tundub, et seda ühte protsenti siis praegust üritatakse lõpetada. Nagu juba eile mainisin, ehitus käib siiani igal pool ja paiguti on tunne, et oled ehitustandrile sattunud ja mitte olümpiamängudele.
Nii palju siis tänasest päevast. Oli tegelikult üks igati vastik päev ja loodan, et homme saan rõõmsamas toonis kirjutada.
Kuna õiget internetti ei ole, siis pilte hetkel üles laadima ei hakka.     

Pildid:
1. Esto Sadoki raudteejaam
2. Pilt rongiaknast
3. Olümpiapargi peasissekäik
4. Akrediteerimiskeskus