Sochi olümpiamängudele vabatahlikuna

Kuidas kõik alguse sai

On asju, mida elus teed pidevalt ja nendest pole mõtet rääkida.
On asju, mida teed vahel harva ja ka nendel ei peatu pikemalt.
Kuid on asju, mida elus teed ainult korra, ja sellised asjad on väärt rohkemat, kui lihtsalt teadmine, et teed midagi erakordset.
Ühel sellisel hetkel peatun nüüd pikemalt ja kirjeldan aega, mis tegelikult sai alguse umbes 3 aastat tagasi, mis kulmineerub 31. jaanuaril, võtab täistuurid 7. veebruaril ja saab oma lõpu 25. veebruaril.
Jutt käib 2014 aasta taliolümpiamängudest Sochis ja minu osast selles.
Nimelt olen ma vabatahtlikuna Sochi olümpiamängudel abiks olümpiamängude ladusal korraldamisel ja läbiviimisel.
Ametikohaks murdmaa- ja laskesuusatamise kompleks Laura ja ametiks suusatamise kohtunike brigaad. Mida täpsemalt tegema hakkan, see selgub 1. veebruaril, päev peale kohalejõudmist Sochi.
Seda sissejuhatuseks, aga alustaks päris algusest, ehk et kolme aasta tagusest juhtumist, mis pani alguse ideele, üritada saada vabatahtlikuks olümpiamängudele.
3 aasta tagusel Otepää MK etapil oli tehniliseks delegaadiks üks tuttav venelane, kes juhuslikult oli ka Venemaa Suusaliidu juhatuses ja juhuslikult oli määratud ka Sochi olümpiamängude korralduskomiteesse.
Ajasime niisama juttu ja jutt tüüris tulevastele olümpiamängudele ja tuttav siis rääkis, kuidas nad olid alustanud vabatahtlike eelnevate otsingutega ja kui hädas nad sellega olid. Vabatahtlik töö ja venelane pidid olema mingid omavahel konfliktis olevad mõisted ja et kui nad hakkasid vabatahtlike otsima, oli esimene küsimus, et palju maksate. Viskasin siis pool naljaga killu õhku, et korjan siit meeskonna kokku ja tuleme ise vabatahtlikena sinna.
Sinna see jutt siis jäi, aga mõte jäi kukla taha tiksuma ja kui aastapäevad hiljem Moskvas kokku saime ja tuttav teatas, et vabatahtlike otsimiseks on organisatsioon loodud ja varsti läheb aktiivseks vabatahtlike otsimiseks lahti ja et kui ma tahan Sochi saada, peaksin avalduse saatma. Natuke veel mõtete vahetamisi ja minu otsus oli kindel, võimaluse korral üritan Sochi olümpiamängudele saada.
Käesoleva aasta alguses sai siis lõplikult otsustatud, et proovin vähemalt ja nii ma avalduse korraldajatele saatsin.
Läks mööda paar kuud, kui ühel päeval tuli e-mail, et olen ametlikult registreeritud vabatahtliku kandidaadiks ning et pean end registreerima vabatahtlike kodulehel.
Alustuseks tuli täita põhjalik ankeet enda kohta, vastata hulganisti erinevatele küsimustele ja siis inglise keele test. Kuna tegu veebipõhise testiga, võtsin seda kui lihtsat jalutuskäiku ja alustasin, läpakas käe peal, testi tegemist poolel teel autost kontorisse. Tegelikult oli test ligi tund aega kestev 3 osaline tõsine test, millest üks osa kuulamine ja esitatud teksti järgi küsimustele vastamine. Proovi sellist asja teha mürarikkas kohas, kui keegi  sulle helistab ja mõni tahab lihtsalt juttu ajada. Ei olnud üldse kerge, Aga tehtud see sai ja nagu hiljem kinnitati, siis päris rahuldavalt.
Läks veel kuu mööda ja siis tuli uus teade, et olen jõudnud järgmisesse vooru, milleks kohtumine korraldajatega.
Selleks oli kaks võimalust - kas kohtuda nendega ühes vabatahtlike värbamise kontoritest mõnes venemaa linnas (selliseid kontoreid oli kõigis suuremates Venemaa linnades) või Skaibi teel.
Et aprillis oli vaja Moskvasse minna, siis otsustasin, et käin ise koha peal ära. Sai siis aeg kokku lepitud ja Moskvas olles seal ära käidud.
Kohtumine oli umbes 45 min kestev küsimustele vastamine. Ei mingit loba ja viisakusavaldusi vaid küsimuste-vastuste voor. Intervjueerijal oli pikk rida küsimusi ees ja muudkui vastasid küsimustele, stiilis - kuidas käitud konfliktsituatsioonis, kas oled enne midagi korraldanud, loetle õnnestumisi ja ebaõnnestumisi, kirjelda stressi tekitanud olukordi ja lahendusi jne jne jne. Päris hull ülekuulamine.
Viimase 2 min jooksul siis uuriti, et mida ise tahaks teha ja kus täpselt olümpiamängudel ametis olla ja et orienteeruvalt juuli kuuks otsustatakse sobivus.
edasi oli tükk aega vaikust ja ei juuli ega augustu kuu jooksul mingit infot. September hakkas juba läbi saama, kui tekkis juba küsimus, et kas selleks korraks on rong läinud. Egas midagi helistasin siis vene tuttavale, et kas ja milla otsus tehakse. Lubas asja uurida. Ei tea, kas tänu sellele kõnele või mitte, aga ei läinudki rohkem kui 2 nädalat, kui helistati ja teatati, et olen ametlikult Sochi olümpiamängude vabatahtlike nimekirjas ja et nädala jooksul saadetakse leping jms.
Nii et taas kord kinnitus, et Venemaal peab sul keegi vastutaval positsioonil tuttav olema.
Rõõm suur, aga et veel ametlikku lepingut ei olnud näinud ja mingit kirjalikku kinnitust polnud, võtsin kõike seda veel teatava reservatsiooniga. Olgugi, et 99% olin juba kindel, hoidsin selle veel enda teada ja laialt ei kuulutanud. 
Aga põhimõtteliselt jah, olin täiesti kindel, et nüüd on minek.