Enne olümpiat

Mõned nädalad peale vabatahtlikuks kinnitamist saadeti leping, mis tuli allkirjastada ja korraldajatele tagasi saata.
Leping, nagu leping ikka, 7 lehekülge teksti, mis peaasjalikult sätestas selle, et kui oled lepingule allkirja pannud, pead ikka kohale tulema ja kõiki korraldajate käskusid täitma ja korralikult tööd tegema. Ei midagi väga ahistavat.
Koos lepinguga tuli korraldajatele saata ka passi- ja lennupiletite koopiad. Et pass hakkas kehtivust juba kaotama, siis kiirkorras uut passi vormistama ja lennupileteid otsima.

Et kohal pidin olema 31.01., ehk et nädal aega enne mängude algust, siis kohalesaamisega erilisi probleeme polnud. keeruline oli aga olukord tagasitulekuga. Normaalse hinnaga pileteid oli praktiliselt võimatu leida. Ja mingit 500-600 eurot ühe otsa eest ka maksta ei tahtnud.
Egas midagi, võtsin korraldajatega ühendust, et kas saaks üheks ööpäevaks veel Sochi jääda, kuna järgmiseks päevaks oli pileteid juba võimalik leida. Lahkelt lubati ja nii sai ka lennupiletid ära osta.
Tänu sellele, et nädal varem kohal ja paar päeva peale mängude lõppu alles tagasi, sain 400+ euroga piletid kätte (oleks õigetel päevadel pidanud reisima, oleks hinnatase alanud 900 eurost). Marsruut küll natuke imelik on, Riia-Viin-Moskva-Sochi, aga hea, et sellisegi võimaluse leidsin.
Nädalaga sain ka uue passi kätte. Egas midagi, lepingule allkiri, dokumentide koopiad juurde ja kiri Moskvasse.
Mõned päevad hiljem sain teada ka oma töökoha. Nagu eeldasin ja eelnevalt soovisin, olen kogu olümpiamängude aja murdmaa- ja laskesuusatamise keskuses LAURA. eelneva info kohaselt on tööülesanneteks sportlaste ja treenerite riiete kontroll, et tootjate logod vastaksid nõuetele ja võõraid logosid varustusel ei oleks. Lisaks massstardis suusatajate stardikohtade kontroll, et kõik oma kohalt stardiksid.
Aga fakt on see, et nüüd 100% kindel, et Sochis kohal olen ja vabatahtliku akrediteeringu kaela saan.    


Pildid:
1. Üks mitmest maskotist
2. Selline on vabatahtliku vormiriietus