Täna eestlased mõlemas stardis – murdmaal Rehemaa ja laskesuusatamises kõik
meie naised. Nii et tuleb tihe tööpäev mõlemal staadionil.
Nurdmaaal meie ülesandeks täna vastutada mix tsooni eest, et võõrad sisse ei pääseks, et ajakirjanikud oma alas püsiksid ja et fotograafid lubatud radu mööda oma positsioonidele liiguksid. Minu ülesandeks oli taltsuda finishisirge lõpus olevaid fotograafe. Eile oli olnud jama, et fotograafid olid liikunud sama teed mööda, kust sportlased peale lõpetamist riietusruumi liiguvad ja paraja segaduse tekitanud. See aga on keelatud ja tänaseks olid lisaaiad paigaldatud, ning minu ülesandeks oli vaadata, et ükski fotograaf sportlaste teele ei satuks. Et seisin finishisirge lõpus, oli päris hea ülevaade võistluste käigust. Ja mitte ainult võistluste käigust, vaid ka sellest, mis vaeva peavad fotograafid nägema, et endale parim positsioon saada ja kui palju pead oma raskete kandamite all (igal keskmiselt 3 fotokat poolemeetriste torudega) agama, et teiste vahel natukenegi ruumi leida. Ei ole neilgi kerge. Nägin nii suusastaadionile saabumist ja lahkumist ning nägin tribüüni vastas olevat suurt ekraani, nii et pilt oli vägagi ülevaatlik. Ja et võistluste ajal ka eriti tegemist ei olnud, sain keskenduda täiega võistluste jälgimisele. Ainuke, mis nägemata jäi, oli finish. Hetk enne võitja finishit tulid kiipide äravõtjad finishijärgsesse alasse ja et seal oli suht kihtsas, astusin paar sammu tagasi, kust enam finishijoon kätte ei paistnud. Nii et finish jäi kajuks nägemata. Aga selle eest nägin kõik sportlased lähedalt ära, kui nad finishialast välja astusid.
Et ametlikult me sportlastest pilti teha ei tohi, siis avalikult seal klõpsutama ka ei hakanud, aga mõne päris korraliku lähivõtte siiski sain, seda küll veidi hiljem, kui nad juba staadionialast määrdeboksidesse minema hakkasid.
Peale sportlast lahkumist tõsteti mind pooleks tunniks kohta, kus sportlased
lähevad oma koridori ja pealtvatajad oma koridori. Sain kümmekond minutit seista, kui tuli meie olümpiakomitee delegatsioon, eesotsas Seliga. Esimese tevituse peale mühati lihtsalt hello vastu ja kui siis “kurjema” häälega teretasin, oli lõbu laialt. Nad arvasid alguses, et jälle mõni venelane on ühe sõna eesti keeles selgeks saanud ja nüüd tervitab kõiki eestlasi. Ajasime mõne sõna juttu, tegime ühispildi ja edasi nad astusid.Kohe nende jäljes aga järgmine seltskond valgetes EST jopedes. Sedakorda meie peaminister. Ka peaministriga väike muljete vahetus ja et teda ootas korteez, siis edasi ta ka kiirustas.
Edasi juba tuttavaks saanud protseduur – laskesuusatajate määrdekabiini, kus vahetasime riided, kiire sportlaste ergutamine, natuke veel juttu nii ühe kui teisega, lipud valmis ja rajale.
Täna oli naiste sprint ja nii lootsime, et ehk kellelgi õnnestub. Karjusime raja ääres hääled kähedaks, et tüdrukud natukenegi jõudu leiaksid neil rasketel radadel. Tundub, et meie karjumine aitas. Sõita nad jõudsid, aga kahjuks vedas laskmine alt ja see enam meie võimuses ei olnud. Et täna jäime mõne minuti kauemaks staadionile, sattusime äraminekuga täpselt selle kõige suurema rahvamassi sisse ja pidime paarkümmend minutit ootama, enne kui köisraudtee peale saime. Edaspidiseks on mõned mõtted, kuidas allatulekut saaks kiirendada, eks proovime mõnel järgneval päeval.
Täna anti teada, et homme on meil vaba päev ja lisaks on meil homseks piletid tribüünile. Nii et homme katsume meeste jälitussõitu vaadata tribüünilt. Ja et vaba päev, siis alla olümpiaparki. Pimedal ajal ja suhteliselt tühjana oleme seda näinud, aga vaja järgi vaadata, mis seal päeval toimub ja homme selleks parim võimalus.
Pildid:
1. Vaatepilt minu töökohalt
2. Kurb mees peale finishit
3. Meie töökoht laskesuusa staadionil
No comments:
Post a Comment