Selle peatükiga lõpetan oma olümpiablogi ja tänan kõiki, kes viitsisid seda lugeda ja kõiki, kes siit enda jaoks midagi huvitavat leidsid.
Panen siin kirja oma mõtted Sotshi 2014
olümpiamängudest, mis ei pruugi ühtida üldise arusaamaga mängudest.
Olümpiamängud
Venemaale oli neid olümpiamänge vaja, see on fakt ja rohkem kui sport, on olümpiamängude eesmärk poliitiline.
Olümpiamängudel on kaks peamist suunda:
1. Välispoliitiline
Venemaal oli vaja näidata maailmale, et Venemaa on muutunud, et Venemaal on kõik ilus, rahvas rõõmus ja rahulolev, riik on tugev ja majandus õitseb. Ja see läks korda. Nii palju, kui välismaalastega rääkida sai, on kõigil emotsioonid Venemaa edust laes.
Et seda saavutada, oli vaja ehitada tükike Euroopat Venemaa sisse. Kogu piirkond, alates Sotshiga ja lõpetades Roza Hutori külaga. Vahemaa nende kahe koha vahel 80 km ja kogu see ala on tundmatuseni muudetud. Vanad linnaosad ja –majad lihtsalt ümbritseti 2 meetrise aiaga ja kõrvale ehitati ülimoodsad hotellid ja majad. See, et pooled hotellid on alles valmimisjärgus, on tõsiasi ja kahtlen, kas need üldse kunagi valmis saavad. Paljudel majadel oli peal müügikuulutused ja mingit ehitustööst polnud jälgegi. Kesktänava äärsed suured hotellid olid õhtul pimedad ja kui need juba olümpia ajal olid tühjad, siis vaevalt, et neid kunagi õnnestuks välja müüa.
Et pilt ilusam paistaks, olid hotellid väljastpoolt valgustatud, koridorides põlesid tuled ja osadel rõdudel olid öösiti valgustused. Ehk et kui lihtsalt mööda sõidad, tundub, et hotellis keeb elu. Kui aga tähelepanelikult hakkad jälgima, märkad, et tegelikkuses on sajast aknast ainult üks “valge”
Tekib küsimus, et kes küll sellised investeeringud on sinna teinud ja suurem küsimus veel selles, et miks seda tehtud on. Kuna hotellid ei ole tüüpilised, Euroopa mõistes keskmised alpi hotellid, vaid suured, mitmesaja (või tuhande) numbritoaga hotellid, siis minu mõistus kinni ei võta, mis moega neid täita saaks. Arvestades, et põhilised kliendid peaksid olema mäesuusa turistid, siis, arvestades, et ka üleval on suur mäesuusa keskus tohutu suure külaga (olümpia ajal elasid seal sportlased ja ametnikud), siis lihtsalt ei ole võimalik, et Esto Sadoki või Roza Hutori hotellidesse kliente leiaks. Ehk et minu küsimus uuesti, et kes küll olid need inimesed ja ettevõtted, kes sinna investeerisid ja loodavad tulu teenida. Väga suure tõenäosusega on ka need mingil moel riigi rahadega ehitatud ja eesmärgiks mitte kasumi teenimine, vaid maailmale näitamine, et kõik on meeletult ilus. Samuti tekitab imestust vabatahtlike küla Esto Sadokis. 10-11 suurt, 5 korruselist kortermaja, milles meie elasime, on munitsipaalomandis ja peale olümpiat peaksid seal korterid saama arstid, politseinikud, õpetajad jne. Külas, kus pole mingit tööstust ja enne olümpiat elas 76 peret, on nüüd 10 suurt maja, kokku ligi 800 korteriga. Lisaks sellele mitukümmend uut väiksemat (2-3 korrust) korrusmaja külaliskorteritega. Lisaks terve tänava pikkus uhkeid ja väga uhkeid hotelle.
Aga välismaalastele, kes seal olid, oli pilt vapustav ja nende arvamus venemaast täielikult ja täpselt selline, nagu organiseerijate soov oli.
Venemaale oli neid olümpiamänge vaja, see on fakt ja rohkem kui sport, on olümpiamängude eesmärk poliitiline.
Olümpiamängudel on kaks peamist suunda:
1. Välispoliitiline
Venemaal oli vaja näidata maailmale, et Venemaa on muutunud, et Venemaal on kõik ilus, rahvas rõõmus ja rahulolev, riik on tugev ja majandus õitseb. Ja see läks korda. Nii palju, kui välismaalastega rääkida sai, on kõigil emotsioonid Venemaa edust laes.
Et seda saavutada, oli vaja ehitada tükike Euroopat Venemaa sisse. Kogu piirkond, alates Sotshiga ja lõpetades Roza Hutori külaga. Vahemaa nende kahe koha vahel 80 km ja kogu see ala on tundmatuseni muudetud. Vanad linnaosad ja –majad lihtsalt ümbritseti 2 meetrise aiaga ja kõrvale ehitati ülimoodsad hotellid ja majad. See, et pooled hotellid on alles valmimisjärgus, on tõsiasi ja kahtlen, kas need üldse kunagi valmis saavad. Paljudel majadel oli peal müügikuulutused ja mingit ehitustööst polnud jälgegi. Kesktänava äärsed suured hotellid olid õhtul pimedad ja kui need juba olümpia ajal olid tühjad, siis vaevalt, et neid kunagi õnnestuks välja müüa.
Et pilt ilusam paistaks, olid hotellid väljastpoolt valgustatud, koridorides põlesid tuled ja osadel rõdudel olid öösiti valgustused. Ehk et kui lihtsalt mööda sõidad, tundub, et hotellis keeb elu. Kui aga tähelepanelikult hakkad jälgima, märkad, et tegelikkuses on sajast aknast ainult üks “valge”
Tekib küsimus, et kes küll sellised investeeringud on sinna teinud ja suurem küsimus veel selles, et miks seda tehtud on. Kuna hotellid ei ole tüüpilised, Euroopa mõistes keskmised alpi hotellid, vaid suured, mitmesaja (või tuhande) numbritoaga hotellid, siis minu mõistus kinni ei võta, mis moega neid täita saaks. Arvestades, et põhilised kliendid peaksid olema mäesuusa turistid, siis, arvestades, et ka üleval on suur mäesuusa keskus tohutu suure külaga (olümpia ajal elasid seal sportlased ja ametnikud), siis lihtsalt ei ole võimalik, et Esto Sadoki või Roza Hutori hotellidesse kliente leiaks. Ehk et minu küsimus uuesti, et kes küll olid need inimesed ja ettevõtted, kes sinna investeerisid ja loodavad tulu teenida. Väga suure tõenäosusega on ka need mingil moel riigi rahadega ehitatud ja eesmärgiks mitte kasumi teenimine, vaid maailmale näitamine, et kõik on meeletult ilus. Samuti tekitab imestust vabatahtlike küla Esto Sadokis. 10-11 suurt, 5 korruselist kortermaja, milles meie elasime, on munitsipaalomandis ja peale olümpiat peaksid seal korterid saama arstid, politseinikud, õpetajad jne. Külas, kus pole mingit tööstust ja enne olümpiat elas 76 peret, on nüüd 10 suurt maja, kokku ligi 800 korteriga. Lisaks sellele mitukümmend uut väiksemat (2-3 korrust) korrusmaja külaliskorteritega. Lisaks terve tänava pikkus uhkeid ja väga uhkeid hotelle.
Aga välismaalastele, kes seal olid, oli pilt vapustav ja nende arvamus venemaast täielikult ja täpselt selline, nagu organiseerijate soov oli.
2. Sisepoliitiline
Oma rahvale oli vaja näidata, et Venemaa on SUUR riik, keda terve maailm austab, Venemaa on riik, mis saab kõigega hakkama ja et Venemaa on riik, kus on hea elada.
Ja ka see õnnestus täiega. Sellist ajupesu ja enesekiitust, mis kohalikust meediast tuli, on raske ette kujutada. Venemaa on parim, kogu maailm imetleb meid, kogu maailm kiidab meid, meie sportlased on parimad ja edasi samas rütmis. Juhtusin ise korduvalt kuulma venelastest pealtvaatajate imetlusi, et mis kõik valmis on ehitatud, kui ilus see kõik on, kui puhas kõik on, kuidas tuled säravad ja nii edasi. Ehk et venelaste enesehinnangut tõstis olümpia tugevalt.
Oma rahvale oli vaja näidata, et Venemaa on SUUR riik, keda terve maailm austab, Venemaa on riik, mis saab kõigega hakkama ja et Venemaa on riik, kus on hea elada.
Ja ka see õnnestus täiega. Sellist ajupesu ja enesekiitust, mis kohalikust meediast tuli, on raske ette kujutada. Venemaa on parim, kogu maailm imetleb meid, kogu maailm kiidab meid, meie sportlased on parimad ja edasi samas rütmis. Juhtusin ise korduvalt kuulma venelastest pealtvaatajate imetlusi, et mis kõik valmis on ehitatud, kui ilus see kõik on, kui puhas kõik on, kuidas tuled säravad ja nii edasi. Ehk et venelaste enesehinnangut tõstis olümpia tugevalt.
3. Tükike Euroopat(või pigem idamaade priiskavat
luksust) keset Venemaad
Nüüd on Venemaal olemas koht, kus korraldada suurüritusi. Sel aastal on tulemas F1 võistlused, järgmiste jalgpalli MM finaal toimub Sotshis, G8 kohtumine saab samas toimuma. Nii et nüüd on, kuhu suurtes kogustes välismaalasi tuua, ilma et peaks hakkama millegi vana ja viltuse pärast häbenema.
Aga eelmise peatüki järjeks. Seda kõike on nii palju ehitatud, et kuidas küll kõigile rakendust leida.
All, Musta mere ääres Sotshis ja Adleris nii palju ise ei olnud ja ei oska adekvaatselt hinnata, aga ka seal tundus tohutult uusehitisi, mis olid valmis ja ka neid, mis olümpiaks valmis ei saanud, mitmed olümpialinnakud, mis ehitatud kortermajade stiilis ja kus elasid sportlased, lähevad tõenäolielt korteritena müüki, aga kes neid ostab. Kas tõesti tehakse odavmüüki ja venelased saavad endale Sotshi osta kinnisvara. Või kui keegi neid kortereid ei taha, kas tõesti hakatakse inimesi Sotshi ja Adlerisse ümber asustama, et valmisehitatud kortereid täita.
Nüüd on Venemaal olemas koht, kus korraldada suurüritusi. Sel aastal on tulemas F1 võistlused, järgmiste jalgpalli MM finaal toimub Sotshis, G8 kohtumine saab samas toimuma. Nii et nüüd on, kuhu suurtes kogustes välismaalasi tuua, ilma et peaks hakkama millegi vana ja viltuse pärast häbenema.
Aga eelmise peatüki järjeks. Seda kõike on nii palju ehitatud, et kuidas küll kõigile rakendust leida.
All, Musta mere ääres Sotshis ja Adleris nii palju ise ei olnud ja ei oska adekvaatselt hinnata, aga ka seal tundus tohutult uusehitisi, mis olid valmis ja ka neid, mis olümpiaks valmis ei saanud, mitmed olümpialinnakud, mis ehitatud kortermajade stiilis ja kus elasid sportlased, lähevad tõenäolielt korteritena müüki, aga kes neid ostab. Kas tõesti tehakse odavmüüki ja venelased saavad endale Sotshi osta kinnisvara. Või kui keegi neid kortereid ei taha, kas tõesti hakatakse inimesi Sotshi ja Adlerisse ümber asustama, et valmisehitatud kortereid täita.
4. Sport
Ja uskuge või mitte, aga ka spordil oli oma osa. Eriti kui võitsid „omad“
Sai piisavalt palju jälgitud kohalikke TV ülekandeid ja kui meie siin kirume aeg-ajalt Kuuset, et räägib palju ja kiidab omasid liialt, siis see, msi vene kanalitest tuli, oli ikka päris hirmus. Kui venelased juhtusid kaotama, siis kindlasti on teised kasutanud ebaausaid võtteid, tarvitanud rohtusid jne, siis omade võidu korral unustati võistluste kommenteerimine ja keskenduti ainult konkreetsele sportlasele ja tema saavutustele. Eriti naljakas oli vaadata/kuulata hoki kommentaare.
Positiivne oli venelaste toetus omadele (ja mitte ainult omadele) . Staadionidel elati häälekalt kaasa, raja ääres toetati kisaga ja suvalise teleka ees, suvalises kohas, ei hoitud emotsioone tagasi.Juhtusime Vene-USA hokilahingut vaatama koos umbes 100-150 kohalikuga ühes söögikohas. See, mis toimus, oli vaatamist väärt. Ei, mitte hokilahing telekas, vaid see, kuidas kõrtsus mängule kaasa elati. Iga õnnestumise peale karati püsti ja aplodeeriti ning kisati kaasa. Iga ebaõnnestumisele järgnes pahameele väljanäitamine. Kui keegi ei mäleta, siis normaalaeg lõppes viigiga, kusjuures üks venelaste värav jäi kohtunike poolt lugemata. Karistusvisetega võitsid aga ameeriklased ja see oli väga nukker vaatepilt. Enne karistusvisete lõppu, kui venelased olid veel juhtimas, oli Marko valmis filmima venelaste rõõmutantsu ja laudade peale ronimist ja ehk ka hulgi shampusepudelite lahtikorkimist. Aga see, mis siis juhtus, oli tõeliselt nukker. USA viskas kaks vastuseta väravat ja võitis mängu. Saal jäi hetkeks vaikseks, mitte keegi ei uskunud sellisesse lõppu. Siis tõusti püsti ja lihtsalt lahkuti. 90% saalis olnuist läks lihtsalt minema. Ise me veel vaatasime, et kas ka seal olnud lauatäiele ameeriklastele midagi öeldakse, aga ei, lihtsalt rahvas lahkus kurvalt. Isegi kohtunikku ei lubatud seebiks keeta, ega ameeriklasi tagasi oma kodumaale saata. Lihtsalt tõusti ja lahkuti ja lahkuti vaikselt, midagi lõhkumata ja kellelegi haiget tegemata.
Ja uskuge või mitte, aga ka spordil oli oma osa. Eriti kui võitsid „omad“
Sai piisavalt palju jälgitud kohalikke TV ülekandeid ja kui meie siin kirume aeg-ajalt Kuuset, et räägib palju ja kiidab omasid liialt, siis see, msi vene kanalitest tuli, oli ikka päris hirmus. Kui venelased juhtusid kaotama, siis kindlasti on teised kasutanud ebaausaid võtteid, tarvitanud rohtusid jne, siis omade võidu korral unustati võistluste kommenteerimine ja keskenduti ainult konkreetsele sportlasele ja tema saavutustele. Eriti naljakas oli vaadata/kuulata hoki kommentaare.
Positiivne oli venelaste toetus omadele (ja mitte ainult omadele) . Staadionidel elati häälekalt kaasa, raja ääres toetati kisaga ja suvalise teleka ees, suvalises kohas, ei hoitud emotsioone tagasi.Juhtusime Vene-USA hokilahingut vaatama koos umbes 100-150 kohalikuga ühes söögikohas. See, mis toimus, oli vaatamist väärt. Ei, mitte hokilahing telekas, vaid see, kuidas kõrtsus mängule kaasa elati. Iga õnnestumise peale karati püsti ja aplodeeriti ning kisati kaasa. Iga ebaõnnestumisele järgnes pahameele väljanäitamine. Kui keegi ei mäleta, siis normaalaeg lõppes viigiga, kusjuures üks venelaste värav jäi kohtunike poolt lugemata. Karistusvisetega võitsid aga ameeriklased ja see oli väga nukker vaatepilt. Enne karistusvisete lõppu, kui venelased olid veel juhtimas, oli Marko valmis filmima venelaste rõõmutantsu ja laudade peale ronimist ja ehk ka hulgi shampusepudelite lahtikorkimist. Aga see, mis siis juhtus, oli tõeliselt nukker. USA viskas kaks vastuseta väravat ja võitis mängu. Saal jäi hetkeks vaikseks, mitte keegi ei uskunud sellisesse lõppu. Siis tõusti püsti ja lihtsalt lahkuti. 90% saalis olnuist läks lihtsalt minema. Ise me veel vaatasime, et kas ka seal olnud lauatäiele ameeriklastele midagi öeldakse, aga ei, lihtsalt rahvas lahkus kurvalt. Isegi kohtunikku ei lubatud seebiks keeta, ega ameeriklasi tagasi oma kodumaale saata. Lihtsalt tõusti ja lahkuti ja lahkuti vaikselt, midagi lõhkumata ja kellelegi haiget tegemata.
5. Vabatahtlikud
Et ise ka olümpiamängudel vabatahtlikuna, siis see kindlasti kõige selgem teema.
Kohe alustuseks peab mainima, et niivõrd sõbralikku, heatahtlikku ja suhtlusaldist seltskonda ei ole tükk aega kohanud. Alles päris mängude lõpus jõudis minuni, mis selle põhjus ja miks selline vabatahtlike valik.
Peab mainima, et Sotshi mängude vabatahtlike keskmine vanus on vist ajaloo kõige madalam. Ametlikel andmetel 23 aastat (võrdluseks Vancouver ja London vastavalt 40 ja 36 aastat). Tegelikult ju lapsed alles ja mida sellised teavad spordist ja kuidas nii noored hakkama saavad. Aga et iga koha peale oli keskmiselt 2,5 vabatahtlikku, siis hakkama saadi. Aga see ei olnud tähtis, et vabatahtlik oleks oma tööl tugev. Vabatahtlikke oli sellise varuga, et kui olekski mingi probleem tekkinud, oleks mitu asendajat hoobilt leitud. Tähtis oli see, et vabatahtlikud oleksid abivalmid, head suhtlejad, rõõmsad ja eelkõige haritumad ja targemad kui keskmine venelane, ehk et välismaailmale jääks venelastest ainult positiivne mulje. Ja sellega olid korraldajad 100% täkkesse pannud. Ei mina, ega näiteks ükski meie korteri välismaalastest, suutnud ühtegi negatiivset hetke meenutada, mis oleks seotud venelastega. Pigem vastupidi, kui rääkida meie korteri venelastest või üldse kõikidest, kellega mingi kokkupuude oli, siis kõikide kohta võib ainult ülivõrdes rääkida.
Huvitav ka see, et enamus nendest venelastest, kellega seal suhelda tuli, said ise väga hästi aru, et mängud on suures osas propaganda ja et tegelik elu Venemaal erineb olümpial nähtust kardinaalselt. Aga ometi olid nad uhked, et Venemaa on mängude korraldamisega hakkama saanud.
Ehk veel kord, haritud venelane on tõeliselt meeldiv vestluspartner ja täiesti võimatu on võrrelda neid Eestis elavate venelastega.
Kui nüüd
kogu see jutt lühidalt kokku võtta, siis olümpiamängudega jäin rahule. Olid
ääretult toredad ja töised 4 nädalat, mille jooksul sai näha nii võitjate kui
ka kaotajateemotsioone, sai oma naha peal tunda, mida tähendab suurvõistluste
korraldus ja mida tekitab temperatuuri ootamatu tõus või langus, leidsin häid
sõpru erinevate rahvuste seast ja mis kõige olulisem, jõudsin veendumusele, et
4 aasta pärast tasub uuesti proovida.Et ise ka olümpiamängudel vabatahtlikuna, siis see kindlasti kõige selgem teema.
Kohe alustuseks peab mainima, et niivõrd sõbralikku, heatahtlikku ja suhtlusaldist seltskonda ei ole tükk aega kohanud. Alles päris mängude lõpus jõudis minuni, mis selle põhjus ja miks selline vabatahtlike valik.
Peab mainima, et Sotshi mängude vabatahtlike keskmine vanus on vist ajaloo kõige madalam. Ametlikel andmetel 23 aastat (võrdluseks Vancouver ja London vastavalt 40 ja 36 aastat). Tegelikult ju lapsed alles ja mida sellised teavad spordist ja kuidas nii noored hakkama saavad. Aga et iga koha peale oli keskmiselt 2,5 vabatahtlikku, siis hakkama saadi. Aga see ei olnud tähtis, et vabatahtlik oleks oma tööl tugev. Vabatahtlikke oli sellise varuga, et kui olekski mingi probleem tekkinud, oleks mitu asendajat hoobilt leitud. Tähtis oli see, et vabatahtlikud oleksid abivalmid, head suhtlejad, rõõmsad ja eelkõige haritumad ja targemad kui keskmine venelane, ehk et välismaailmale jääks venelastest ainult positiivne mulje. Ja sellega olid korraldajad 100% täkkesse pannud. Ei mina, ega näiteks ükski meie korteri välismaalastest, suutnud ühtegi negatiivset hetke meenutada, mis oleks seotud venelastega. Pigem vastupidi, kui rääkida meie korteri venelastest või üldse kõikidest, kellega mingi kokkupuude oli, siis kõikide kohta võib ainult ülivõrdes rääkida.
Huvitav ka see, et enamus nendest venelastest, kellega seal suhelda tuli, said ise väga hästi aru, et mängud on suures osas propaganda ja et tegelik elu Venemaal erineb olümpial nähtust kardinaalselt. Aga ometi olid nad uhked, et Venemaa on mängude korraldamisega hakkama saanud.
Ehk veel kord, haritud venelane on tõeliselt meeldiv vestluspartner ja täiesti võimatu on võrrelda neid Eestis elavate venelastega.
Ja veel kord, tänan kõiki, kes viitsisid seda kõike lugeda
Pildid:
1. Turvatud keskkütte torujuhe
2-4. Pildid Esto Sadoki uuest linnaosast